Inimesi  võib vist maa peal - laias laastus - jaotada kahte liiki.
Ühed elavad,  ja tahavad elada, ja küllap sellest elust täit rõõmu ja valu tunda.

Teiste meelest tähendab elamine ainult  lõppematuid asjaajamisi.
See on see kõrgekskiidetud ettevõtlike ja  aktiivsete inimeste klass, eesotsas valitsuse ja ametnikearmeega.
Nende  meelest peab iga inimese normaalne elu koosnema lõpututest lepingute  sõlmimistest, projektide kirjutamistest, toetuste taotlemistest, maksude  õigel ajal maksmistest, seaduste pähetuupimistest, kohustuste  täitmistest, oma isekate õiguste nõudmistest, ja nii edasi ma ei tea kui  kaugele.

Mis tähendab olla inimene?

Esimene liik ei häälesta oma eluhetki sellele  lainele.
Tema tahab teha midagi, mis talle rahuldust pakub, milleks  talle on antud võimed, ja heal juhul ka võimalused - ilma aina mõtlemata  ja kalkuleerimata, mis see talle maksma läheb, ja mis see kõik talle  sisse tuua võib.
Ilma aina kaalumata ja kontrollimata, kui palju talle  on riik andnud seaduslikku õigust seda teha, ja kui palju ta oma  tegevusega kasumit tootma peaks.
Ja missuguseid kõveraid teid kasutades  saaks ta meie ühisvarast endale võimalikult rohkem ressurssi ammutada.
Meil oleks nagu  täiesti ära unustatud, mida tegelikult tähendab olla inimene.
Mõtelgem  selle üle.
Inimene ei pea olema seotud kõikide elukudedega ei riigi ega  valitsuse ega viimseni seadusi tundvate kõrgete ametnike külge.
Inimene  ei pea olema ei ühiskondlikult ega poliitiliselt edukas.
Inimene ei pea  olema moraalselt kompleksivaba ega ideoloogiliselt kuulekas.
Kõik  inimesed ei pea olema ühte nägu, ühte mõõtu, astuma ühte jalga  lõppematus rivis!
Kuni ühiselt tobedate meelelahutussaadete vaatamiseni  ja veel tobedamate staarikeste-hääletamisteni välja.

Öeldakse, et me elame kiirel ning asjalikul  ajastul, mis pakub aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele tohutuid  võimalusi nii-öelda enese teostamiseks - mille all mõeldakse põhiliselt  kiiret rikastumist, ilma vahendeid eriti valimata.

Õigem oleks ehk öelda, et me elame mõttetu  kiirustamise ajastul.
Me oleme ju näinud, kui palju see kiirustamine on  ühiskonnale kahju toonud.

Ja selle kiirustamise põhjus või  soovitav-saavutatav eesmärk ei ole meie inimeste elu paremaks muutmine,  vaid ikka ja ainult nende aktiivsete asjaajajate isiklik rikastumine.
Ümberkorraldusi tehakse selleks, et üks väike osa rahvastikust saaks  teise osa rahvastiku arvel endale suuremat kasumit teenida.

Kõik on meil juba allutatud rahale, ka see  osa, mis peaks tõsiselt arvestama inimesega, mitte kasumiga, mis peaks  ilma omakasutaotluseta kaasinimest teenima.
Meditsiin peab ülal  suurepalgalist ametnikearmeed, kes otsustab, kuidas ja kellele raha  jagada - ja võtab suurema osa jagatavast rahast endale.
Arst ei ravi,  vaid müüb raviteenust.

Seadustame seisused Esimese ja teise Eesti olemasolu ja vastuolu ei saa eitada, see ei ole mingi hüsteeria, see on sulaselge tegelikkus.

Meil pole õigust seda kinni mätsida - kui meie  valitsejad ei kavatsegi seda ebavõrdsust vähendada, siis tuleks need  vahed seadustada, kehtestades kahesugused maksumäärad - ühed, mis  pidevalt tõusevad, rikastele, ja teised, mis hoitakse madalal, vaestele.

Sest kõik meie ümberkorraldused ja  hinnatõstmised on täiesti normaalsed ja õiged kõigile neile, kes saavad  nelja ja viie nulliga palka.
Teistele on need hävitavad ja äärmiselt  häbematud.

Miks teevad seadusi inimesed, kes on kaotanud  igasuguse sideme tegelikkusega, eluga, kes ei suuda üldse mõista ega  tunda seda, mis rahva elu suunab või takistab?
Miks elu kui selle  planeedi inimese suurim väärtus, mis on nagu kingiks saadud tohutu  varandus, ei maksa mitte midagi nende lühinägelike asjaajajate silmis  ega paberil?