Inimesi võib vist maa peal - laias laastus - jaotada kahte liiki. Ühed elavad, ja tahavad elada, ja küllap sellest elust täit rõõmu ja valu tunda. Teiste meelest tähendab elamine ainult lõppematuid asjaajamisi. See on see kõrgekskiidetud ettevõtlike ja aktiivsete inimeste klass, eesotsas valitsuse ja ametnikearmeega. Nende meelest peab iga inimese normaalne elu koosnema lõpututest lepingute sõlmimistest, projektide kirjutamistest, toetuste taotlemistest, maksude õigel ajal maksmistest, seaduste pähetuupimistest, kohustuste täitmistest, oma isekate õiguste nõudmistest, ja nii edasi ma ei tea kui kaugele. Mis tähendab olla inimene? Esimene liik ei häälesta oma eluhetki sellele lainele. Tema tahab teha midagi, mis talle rahuldust pakub, milleks talle on antud võimed, ja heal juhul ka võimalused - ilma aina mõtlemata ja kalkuleerimata, mis see talle maksma läheb, ja mis see kõik talle sisse tuua võib. Ilma aina kaalumata ja kontrollimata, kui palju talle on riik andnud seaduslikku õigust seda teha, ja kui palju ta oma tegevusega kasumit tootma peaks. Ja missuguseid kõveraid teid kasutades saaks ta meie ühisvarast endale võimalikult rohkem ressurssi ammutada. Meil oleks nagu täiesti ära unustatud, mida tegelikult tähendab olla inimene. Mõtelgem selle üle. Inimene ei pea olema seotud kõikide elukudedega ei riigi ega valitsuse ega viimseni seadusi tundvate kõrgete ametnike külge. Inimene ei pea olema ei ühiskondlikult ega poliitiliselt edukas. Inimene ei pea olema moraalselt kompleksivaba ega ideoloogiliselt kuulekas. Kõik inimesed ei pea olema ühte nägu, ühte mõõtu, astuma ühte jalga lõppematus rivis! Kuni ühiselt tobedate meelelahutussaadete vaatamiseni ja veel tobedamate staarikeste-hääletamisteni välja. Öeldakse, et me elame kiirel ning asjalikul ajastul, mis pakub aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele tohutuid võimalusi nii-öelda enese teostamiseks - mille all mõeldakse põhiliselt kiiret rikastumist, ilma vahendeid eriti valimata. Õigem oleks ehk öelda, et me elame mõttetu kiirustamise ajastul. Me oleme ju näinud, kui palju see kiirustamine on ühiskonnale kahju toonud. Ja selle kiirustamise põhjus või soovitav-saavutatav eesmärk ei ole meie inimeste elu paremaks muutmine, vaid ikka ja ainult nende aktiivsete asjaajajate isiklik rikastumine. Ümberkorraldusi tehakse selleks, et üks väike osa rahvastikust saaks teise osa rahvastiku arvel endale suuremat kasumit teenida. Kõik on meil juba allutatud rahale, ka see osa, mis peaks tõsiselt arvestama inimesega, mitte kasumiga, mis peaks ilma omakasutaotluseta kaasinimest teenima. Meditsiin peab ülal suurepalgalist ametnikearmeed, kes otsustab, kuidas ja kellele raha jagada - ja võtab suurema osa jagatavast rahast endale. Arst ei ravi, vaid müüb raviteenust. Seadustame seisused Esimese ja teise Eesti olemasolu ja vastuolu ei saa eitada, see ei ole mingi hüsteeria, see on sulaselge tegelikkus. Meil pole õigust seda kinni mätsida - kui meie valitsejad ei kavatsegi seda ebavõrdsust vähendada, siis tuleks need vahed seadustada, kehtestades kahesugused maksumäärad - ühed, mis pidevalt tõusevad, rikastele, ja teised, mis hoitakse madalal, vaestele. Sest kõik meie ümberkorraldused ja hinnatõstmised on täiesti normaalsed ja õiged kõigile neile, kes saavad nelja ja viie nulliga palka. Teistele on need hävitavad ja äärmiselt häbematud. Miks teevad seadusi inimesed, kes on kaotanud igasuguse sideme tegelikkusega, eluga, kes ei suuda üldse mõista ega tunda seda, mis rahva elu suunab või takistab? Miks elu kui selle planeedi inimese suurim väärtus, mis on nagu kingiks saadud tohutu varandus, ei maksa mitte midagi nende lühinägelike asjaajajate silmis ega paberil?