"Kui  jõulud hakkasid tulema, muutusid inimesed kõik heaks!
" Nii tõdes kunagi  eestiaegne kirjanik Jüri Parijõgi.
Minul läks nagu vastupidi, sain  endale paraja pataka vaenlasi.

Asi algas sellest, et murdsin pead,  mida jõuluks Mannule kinkida.
Tema sünnipäev on ka, muide, kaks päeva  enne jõule, ja ta on eluaeg selle all kibedalt kannatanud.
Et  tähistamisi kiputakse kokku panema ja muidugi jäävad kingitused sedasi  eraldi võetuna lahjemaks.
Laseks päkapikkudel talle seekord jõulupuu  alla midagi kopsakamat tuua?
Parim kink on küll raamat, aga mõtlesin  välja, et kingiks Mannule hoopis tuttuue auto.

Uue auto vaevad Seda kuulda saades muutus mõni lähisugulane  ärevaks.
Tuli külla poja pere täies koosseisus.
Nad on kõik targad ja  heasoovlikud inimesed, aga neil on omad arvamused.
Mulle aga näis, et  nad kippusid mulle kambakat tegema ja tahes-tahtmata võtsin kaitsepoosi  sisse.

Poeg avaldas lootust, et see vanamehe uid on ehk nüüd peast  läinud.
Sest meil on ju auto, ainult kuus aastat vana, milleks kulutada?

Selgitasin, et see on ju liisitud, seega panga oma, pealegi juba  kulunud kummidega jne.
Ning nüüd on võimalus poekampaania käigus uus  saada, andes vaid auto jääkväärtuse sissemakseks ja jätkates liisimist  täpselt vanal tasemel.
Mul ju on raha sõiduki pidamiseks, sest saan  pensioni ning ka emeriituse, koolitamise ja publikatsioonide eest tasu.
Kui Mannu mulle endiselt süüa annab, jõuan autokulusid maksta küll.

Siis  hakkasid asjatundjad selgitama, miks see minu valik - Prantsuse mark -  vale on.
Pojapoeg, autospetsialist, tõi prooviks maja ette Volkswageni,  mis olevat parem, odavam pidada ja igati etem Saksa kvaliteet.

Rahvavagun  on küll Das Auto, aga see ei meeldi mulle ei seest ega väljast mitte  üks põrm.
Ka jaapanlased ja korealased jätavad mind külmaks.
Alfa Romeo  on mõnus, aga edevavõitu minusugusele eestiaegsele mehele.
Ja ma ei tea,  kas neil on universaalkerega isendeid, konks taga, mõistliku hinnaga.
Aga prantslasi ma armastan.
Ja armastusega on nii, et kui see on kallal,  siis ei aita teatavasti ei ussi- ega püssirohi.
Austan ja jälgin  Prantsuse tehnika arengut hardumusega.

Mind ei veena ka  autoajakirjanike lõpmatu mulin, missugune auto on millise parameetri  poolest kriipsu võrra teisest etem.
Ka Renault Megane on seal vahel  võrdlustes sees.
Mina tahan ainult säilitada praegust status quo'd, s. t  jätkata harjumuspärase tunnetusega, aga tuttuuega järgmised viis aastat,  ei muud.
Muidugi võiks hirmsasti kokku hoida, kui hankida näiteks  motorikša.

Selle peale autospetsialistist lapselaps vihastas  südamest.
Ütles, et ma karjuvat tema peale, ja minusugusega ta enam  kunagi ei suhtle.
Katsusin küll seletada, et mul on lihtsalt õppejõu  tugev hääl ja pisut kõva kuulmine, ei muud.
Aga ei midagi - lubas oma  jalga mitte enam meile tõsta.
Hakkasin juba mõtlema, et sugulastest  oleme lahti ja oma varanduse võiks pärandada mingile usuühingule.
Aga  millisele?

Autot vormistama asudes tuli välja, et olen panga arvates  vanaks jäänud, ja ilma käendajata autot liisida ei saa.
Ilus plaan  kippus lörri minema.

Millal algab vanadus?

See pani mõtlema - kas tõesti vanadus ongi  käes?
Aeg-ajalt teised kipuvad niiviisi arvama.
Kui poes ei kuule hästi,  ja üle küsin, hakatakse rõhutatult aeglaselt ja lihtsustatult seletama.

Aga inimesed on hakanud ju tänapäeval pomisema - seda on sedastanud  juba Ivan Orav.
Mis nad pimevaimud peaks pomisema?

Mõningad vanaduse  tunnuseid ikkagi on.
Näiteks eile ei leidnud toas kusagilt oma  mobiiltelefoni.
Helistamine sellele ei aidanud.
Pika mõtlemise peale  tuli pähe, et ehk jäi eile autosse.
Ronisin meie linnamaja kolmandalt  korruselt alla ja seal autos ta tõesti oligi.
Vaatasin samas järele, et  kas vahepeal on helistatud.
Kui uuesti tuppa jõudsin, olid prillid  kadunud.
Olin need jätnud autoistmele.
Ega's muud, kui jälle trepist  alla ja üles.
Ega selles trepil võimlemises midagi halba olegi.
Mingi  teooria ütleb, et iga astme võtmine pikendab eluiga minuti võrra.
Seega  topeltkäik üles-alla lisas elueale 144 minutit.
Siit on lihtviisil  arvutatav, kui palju peaks käima, et sajani ja rohkem elada.

Aga  koolivend, tegus akadeemik, kes tihtipeale maailmas ringi sõidab küll  doktorantidega, küll ilma, rääkis, kuidas ta ühel laupäeval astus läbi  tuntud kindlustusfirmast, et reisikindlustust saada.
Ametnikupreili  ehmatas ära ja teatas, et laupäeviti nii vanu ei kindlustata.
Et tuldaks  teine päev, kui ülemus kohal.
Siiski osutus kodus interneti abil  kindlustus lihtviisil äratehtavaks.

Käisime viimati bussireisiga  Itaalias.
Napoli oli nii kena, et kas või sure.
Kui seda metsikut  prahiuputust tänavail poleks olnud!
Prahivedajad, kes olevat maffia  juhitavad, parajasti streikisid.
Tugeva mulje jättis Capri, kus omal  ajal Lenin Gorkiga malet mängis.
Selline kena pilt on ajaloost silme  sees.
Hiljem teatavasti Stalin kutsus Gorki sealt ära, aga kui see  hakkas oma peaga mõtlema, organiseeris talle haiglasse mürgitatud  kommikarbi, Gorki lahke mehena jagas komme õdedele ka.
Nad kõik surid.
Sellised asjad tulevad meelde.

Aga üks jama oli ka.
Kas tõesti  vanadusest?
Kui Roomas olime, traavis meie bussiseltskond kilomeetrite  viisi mööda objekte jalgsi ringi.
Mis nad pimevaimud peaks nii palju  kablutama?
Me palusime luba omapäi minna, et linnaekskursioonibussidega  sutsu lihtsamalt Roomale ring peale teha.
Meie giid näitas linnaplaanil  raudteejaama, mille kõrval meie buss ootab.
Ja hakkas pikalt ja laialt  heietama, kuidas sinna saada.
Nagu me oleks kirjaoskamatud tobud.
Ma ei  viitsinud teda kuulata.
Pärast tuli välja, et kohtumispaik oli hoopis  teise jaama juures.
Ja mobiiltelefon sai ka just parasjagu tühjaks.
Oi  kui palju see meile kõigile muret ja kulu põhjustas!
Tallinna kaudu ja  minia nutikal toel saime lõpuks reisiseltskonnaga ühenduse.
Ma kaldun  siiamaani arvama, et giid näitas linnaplaanil meile vale jaama.
Ega mina  ometi ei saanud eksida.

Nüüd aga kipub auto kinkimise aktsioon  vanaduse tõttu läbi kukkuma.
Peaks järglastega ära leppima, et  käendataks.
Muidugi olen ma süüdi, ja palun siinkohal avalikult  vabandust, et häält tõstsin ja tarku nõuandeid ei kuulanud.
Edaspidi  räägin ainult poolsosinal.

Loodan, et Mannu saab suvel uue autoga  ülejärgmises külas piima järel ja alevis kalapoes käia.
Linna sõites  lubab ta mind rooli taha.
Ilus elu ju?