Oleme uhked oma e-riigi üle, mida me ei  väsi muule maailmale kiitmast.
Ja ilma kahtluseta ongi e-residentide  pakett, millega Eesti äsja maha sai, kogu universumis tähelepanuväärne  saavutus.
Aga ka tavakodanik tahab riigi suurest edust osa saada ja seda  ilma märkimisväärseid kulutusi tegemata.

Inimeste elu võiks näiteks  lihtsustada e-tervisetõend.
Aga selline asi on juba olemas, hõikavad  paljud.
On küll, kuid vastavat e-tõendit ei esitata veel sugugi  rohkearvuliselt.
Peale selle nõuavad kodanikelt tervisetõendit palju  ametkondi.
Näiteks tuleb tervisetõend esitada juhilubade omandamisel või  vahetamisel, täpselt sama on vaja teha relvaloa puhul, kui käsil on  analoogsed toimingud.
Ja kui see aktiivne kodanik juhtub veel  kaitseliitlane olema, peab temagi oma tervislikku seisukorda riigile  tõendama.
Kahjuks on iga sellise toimingu tegemiseks vaja eraldi  paberit.

Paber paberiks, aga tavaelus tähendab see lugematuid tunde  arstitädi kabineti ukse taga tõendamaks ikka sellele samale riigile, et  ta ei ole häiretega ega muidu haige.
Ja seda kõike vaatamata tõsiasjale,  et alles mõni aeg tagasi oli ta oma kõlblikkust juba edukalt tõestanud.

Kaitseliitlasena, jahimehena ja autojuhina olen ühtlasi sarnase  kadalipu läbinud, mille jooksul sai mitu korda mõeldud, et miks e-tõend  ei toimi.

Täna on riigikogus menetluses nii relvaseaduse kui  liiklusseaduse muudatused.
Küsisin asjaomastelt ministritelt, et kas ei  võiks teha paranduse, mis sätestab, et relvaloa ja juhiloa puhul kehtib  üks tervisetõend.
Ministrid olid nõus, aga... see ei olevat otseselt  nende asi ja tervisenõuded kehtestab hoopis sotsiaalminister ning  kaitseliidu puhul on huvitatud osapool hoopis kaitseminister.

Paraku  kipubki meil nii olema, et paljud normaalsed algatused kipuvad  ministeeriumide nn silotornide vahele kopitama jääma.
Mina olen seda  meelt, et riik võiks oma kodanikele tõesti väikese jõulukingi teha ja  langetada lõpuks koos ministeeriumidega otsuse ühtse tervisetõend  kehtestamise kasuks.
Siin aga tuleks kindlasti sekkuda peaministril, kes  peab vastava käsulaua oma valitsuse liikmetele andma.
Meie noor ja  energiline peaminister ei saa ju ometi olla vastu riigi ja kodanike  suhetes heakskiidetud nn ühe akna printsiibile.
Ühe akna põhimõte  suhtluses riigiga tähendab seda, et kui kodanik läheb oma probleemiga  ühe ametniku või ametkonna juurde, siis tuleb sealsamas võimalusel kõik  tema probleemid ja mured ära lahendada.

Loodan, et minu tagasihoidlik  ettepanek leiab toetust ja me saame väga väikeste kulutuste ja ilma  erilise kärata oma kodanike heaks midagi ära teha e-riigi muidu nii  globaalsete ettevõtmiste reas.
Ühtlasi oleks see valitsuse koostöövõime  proovilepanek.
Ja kogu au võin jätta Taavi Kotkale ja meie presidendile,  digivolinikust rääkimata.