Kui oled maisel matkal jõudnud sinnamaani, et järgmine põlvkond, täites maastiku iseendaga, kordab rõõmsalt huilates sinu enese vigu, veendud, et inimeksistents ei olegi ainukordne. Häda pole selles, et elu on lühike. Pigem on ta liiga pikk, kuna lubab endale kordusi. Surematu Sisyphos lükkas kivi mäkke, tummalt, iga silmapilk, igavesti... Kasvasin üles Lämmijärve ääres, vabadussõjalasest vanaisa hoolel, isa oli piirikaitserügemendi ja Vene vangilaagri õnnestunud varjamisega suutnud saada Elva keskkooli direktoriks, kelle 90. sünniaastapäeva alles äsja rahvarohkes Elva raamatukogus tähistati. Kas kommunistid on olemas? Arvasin kuni ülikooli astumiseni, et tegelikult ju kommuniste polegi olemas - isa aktusekõned kommunismi ehitamisest on ainult teesklus. Kuni õppisin tundma Jaak Allikut, kes 1971. aasta üliõpilaspäevade lõpubanketil, kus Siim Kallas leidis oma võrratu Kristi ja kus debüteerisid Silvi Vrait, Tarmo Urb ja Tarmo Pihlap, istus lauas koos EKP keskkomitee vastutava seltsimehe Sarriga ja "mõtestas protsessi". Lähedal hiilis KGB ülem Boriss London. Provokaatorid ei hüüa tulles nagu tolles sinelivarguse anekdoodis: "Kas tema varastas või temalt varastati, aga mingisse vargusse oli ta segatud küll... "Arvata nüüd, et riigikord muutus, maailm võrgustus ja inimesed said sõlmedeks, on sama naiivne nagu ülalkirjeldatud enesepaljastus. Pettuse viisid vaid paljunevad pooldumise teel kavalate lipsuga sulide toitelahuses, sooja lambi paistel, justkui ainuraksed amööbid. Kibestuda ei maksa, sest maailma aitavad mõista sügisvärvid ja järvele laskuva lume viiskümmend halli varjundit. Poliitik sõltub ajakirjandusest, teame ju, aga kellest sõltub meedia? Reklaamiagentuuridest, kes "on Tallinnast ja maksavad". Kaadris lösutav vabiseva vatsaga kikkhabemes tegelane, kelle punane lips ei seisa kuidagi punnis kõhukesel; arvamusliider teisest mõtte- , Ilmar Laaban ütleks mitteagentuurist! , edvistab kiharate ja kasakavuntsidega. Neil pole ideoloogiat, mille nimel Eesti riiki pidada. Ent neil on varrukast võtta avaliku arvamuse uuringud, mis ju täppisteadus - nii palju, kui maksid, sellise numbri said. Küll aga teavad kassikulda pasandavad eeslid (Uku Masingu kunagi Werneris pillatud eufemism!) imagoloogiast rohkem kui David Axelrod, kes tegi Obamast ühe lausega "Yes, we can! " kaks korda presidendi. Ja aitab küll! Axelrod ajas telesaates oma vuntsid maha... Kui Francois Mitterand sai 1981. aastal presidendiks, siis astus ta Pantheoni treppidest üles, kolm roosi käes, ja asetas need Beethoveni üheksanda mürina saatel suurte prantsuse surnute altarile. Enne teda kutsus Valery Giscard d´Estaing, astudes presidenditoolile, sentimentaalsele creperie' hommikueinele kõik Pariisi prügivedajad. USA presidendiks saanud maapähklifarmer Jimmy Carter juba jooksis end sümpaatseks. Sama aeroobset üledoosi harrastavad meiegi värsked riigijuhid kuni pulsi kukkumiseni... Kes kukub käppadele? Lennubaasi tunginud riigijuhist ja sealt välja aetud rahvuskonservatiividest ei tasuks rääkida - võim on jõud ja sel on õigus! Tahaks, aga ei suuda päästa telgjoonel jalutavat noorukest riigimeest, kelle seljataga lendavad kraavi purunevad autod ja lömmis inimkehad kantakse kaadrist ära huilgega lahkuvas kiirabiautos kusagil Ussisoo kurvis. Õhtupunas roosatavad surnud vaimusuuruste haudu rüvetanud šampanjasotsialistide karjed, pisarad langevad põlatud aatekaaslaste Anveldi, Alliku, Lauristini ja Clara Zetkini haudadele ning märgavad Lenini mausoleumi. Visa tõug, kes alati kukub käppadele - endised kommarid riigikogus, teiste hulgas käputäis poliitikuid, kes ei saanud kuidagi süümevannet anda, muigavad küüniliselt: nemad juba teavad, mis värk on! Ja endised luurajad, salanuhid koos koputajatega- Valhallas ja reanimatsioonis naerdakse laginal.