Uuel aastal suurendab riik  lastekodus elavate laste pearaha: lastekodudele (ametlikus keeles  asenduskodudele) hakatakse alla kolmeaastaste ja puuetega laste  hooldamise eest maksma 1230 eurot ja tavaliste mürakrattide kasvatamise  eest ligi 800 eurot kuus.

See on igal aastalõpul selline  uudis, mille peale kodanikul jääb vaid õhata, et hea seegi, vähemalt  midagigi nende kannatuste leevendamiseks.

Samas aga kui võtta  vanemliku hooleta laps oma perre kasvatada, hüvitab riik sama töö vaid  240 euroga kuus (see oli aastaid 192 eurot ja kasvas alles tänavu  sotside pealekäimisel).
Seega on riiklik kodusoojus isegi üle viie korra  kallim kui hoolivate kodanike pakutav.
Rääkimata siis rahahulgast, mis  jääb kodusoojuse ja kasvukeskkonna pakkumiseks näiteks Eesti tüüpilisel  ehk üksinda kaht last kasvataval mediaanpalga saajal - tal tuleb isegi  suureneva lastetoetuse juures hakkama saada neli kuni kuus korda riigi  rahaga võrreldes odavamalt.

Veel rohkem läheb pilt kiiva siis, kui  lugeda uudiseid lastekodude eurorahadega ehitatud peremajadest.
Seitsme-kaheksalapselise maja ehitushind ulatub 500 000 euro kanti.
Kinnisvaraturult leiab sellises hinnaklassis kodusid vaid luksuse  korras, tavalise kuue- kuni kaheksatoalise maja või korteri saaks kätte  ka kolm korda odavamalt ja isegi üle keskmise jõukas Eesti pere oskaks  poole miljoni euroga targemat teha, kui tal see võtta oleks.

Ehk  oleks aeg tulla tagasi kahekümne aasta taguse sihi juurde muuta  lastekodud laste päris kodudeks?
Siis tuleks aga päris peredelt õppida  ka rahaga ümberkäimist.