Kahe  lapsega ja miinimumpalka teeniv üksikema sai lõpuks teada, palju memme  vaev tegelikult maksab.
Sest Reformierakond lubab hakata maksma pere  kolmandast lapsest alates iga kuu 300 eurot lapsetoetust.

Võimuerakond võib endale selliseid  rahanduspoliitilisi soolosid lubada, sest rahandusminister ja  -ministeerium on nende kontrolli all.
Selguseta jääb vaid, millistest  kaalutlustest lähtudes pere esmasündinule ja teisele lapsele tunduvalt  väiksem hinnalipik külge riputati.

Vaevalt keegi lastetoetuse tõusu vastu võiks  olla.
Kuna reformarite plaan nõuab kuni 70 miljonit eurot aastas, siis  jääb mulje, et Reformierakond püüab maksumaksja kulu ja kirjadega kõik  loorberid endale lõigata.
Ent 70 miljonit pole erakonna enda raha.
Ja  need kolmandad lapsed ei sünni mitte ainult reformimeelsetes peredes.
Lastetoetuse väljakäijad loodavad, et nõnda sünnib esimesel aastal 500  last rohkem, mis teeb ühe lapse hinnaks 140 tuhat eurot.
Loomulikult on  suurem lastetoetus abiks igale perele.

Paraku lahterdab oravate kava Eesti lapsed  odavateks ja kalliteks.
Sest esimese kahe lapse toetus jääb ikka vaid 45  euro suuruseks ülejäänute 300 euro kõrval.
Kas siis kõlav  valimisloosung sunniks kõiki peresid kohe kolmandat last muretsema?
Või  on probleem siiski selles, et pered kõhklevad esimese lapse juures ja  mõtlevad pikalt, enne kui teise soetavad?
Lastetoetuse tõstmisega 355eurose  miinimumpalga lähedusse tunnistaks riik esimest korda, et laste  kasvatamine on vanematele sisuliselt täiskoormusega töö.
Kuid sugugi nii  rõõmustav pole seis kahelapselise madalapalgalise üksikema jaoks, kelle  miinimumpalk koos lastetoetustega kolmelapselise pere lastetoetustest  vaid napilt suurem.
Seetõttu oleks loogilisem, kui suureneksid ka  esimese ja teise lapse toetus - teise ja kolmanda lapse omad ei pea  üksteisest erinema seitse korda.
Kõik lapsed väärivaid võrdseid kasvu-  ja arenemistingimusi.