Kas Eesti Olümpiakomitee (EOK) juhid on  mõelnud, millise mulje jätab olümpialiikumise juhtorgan, kui selle  presidendile Neinar Selile on kohus langetanud süüdimõistva otsuse ja  asepresident Kristina Šmigun-Vähi on jätkuvalt ROKi uurimise all seoses  võimaliku dopingutarvitamisega?

EOK peasekretär Siim Sukles ütleb, et rahvuslik olümpiakomitee hakkab  Neinar Seli küsimust arutama süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
Seli  ütleb, et kaebab otsuse kindlasti edasi, niisiis käib see lugu veel  vähemalt ühe, pigem aga mitu ringi kohtus ära.

Ent kuidagi veider on  mõelda, kuidas niikaua, kuni midagi selgub (Šmigun-Vähi asjus näiteks  valitseb täielik vaikus veebruarist saati), on Eesti olümpiaspordi  juhtimisel plekk küljes.
Šmigun-Vähi pole asepresidendi kohalt tagasi  astunud.
Seli teatas täna, et lahkub ASi Tallinna Sadam nõukogust, kuid  mitte EOK juhi kohalt.

Missugused tunded teid valdaksid, kui peate tööalaselt sellise  taustaga juhtidega asju ajama?
Kui meelsasti teete koostööd, sõlmite  sponsorlepinguid?
Kui usutavalt kõlab nende jutt ideaalidest,  pühendumisest eesmärkidele, noorte kasvatamisest?
Või näiteks ausast  mängust?