Vladimir  Putini enneaegne lahkumist G20 kohtumiselt Austraalias kajastas meie  ajakirjandus kui lääne taktikalist edu võitluses Vene imperialismiga.

Pole  midagi valemat ega midagi rumalamat.
Ka kõige taipamatum inimene peaks  täna, anno domini 2014 , kui Putin on võimul olnud juba poolteist  aastakümmet, olema aru saanud, et ta on planeedi kõige ohtlikum võimur,  kelle üle on lõppkokkuvõttes saab võidu saavutada vaid kõige jõhkramate  võtetega.

Blatnoid maksavad kätte Mida ma silmas pean?
Aga seda, et Putini  solvamine ja alandamine ning tema ähvardamine isolatsiooniga on õli  tulle valamine.
Putin esindab rahvusvahelisel poliitareenil ei enamat  ega vähemat kui blatnoimentaliteeti ning selle kohaselt tuleb iga  solvangu ja alanduse eest kätte maksta.
Ja seda Putin ühel või teisel  moel kindlasti ka teeb.

Siinkohal tahan hoiatada ka kõiki eestlasi:  Taavi Rõivase näägutamine Putini kallal võis talle tuua küll tunnustava  õlalepatsutuse mõnelt lääne tegelaselt, aga venelased tegid oma musta  nimekirja risti nii Eesti, Rõivase jai Reformierakonna nime taha.
Ja  neid (meid kõiki) ootab selle eest kättemaks.
Ning kui rahvusvaheline  olukord selleks vähegi sobiva võimaluse annab, saab see kättemaks olema  julm ja verine.

Just endale sobivat rahvusvahelist olukorda Venemaa  praegu luua aga püüabki.
Mitte ilmaasjata ei jätnud Venemaa ÜRO  julgeolekunõukogus oma heakskiitu andmata rahuvalvemissiooni  pikendamisele Bosnias.

Pole mingi saladus, et sealsed kogukonnad  kargavad silmapilk üksteise kõri kallale, kui kakluse senised lahutajad  kõrvale astuvad.
Bosnia on aga vana Euroopa pehme kõhualune ja tõmbab  konflikti taaspuhkemise korral kogu Kesk-Euroopa ja Saksamaa tähelepanu  otsemaid endale, jättes Venemaale Läänemere ruumis hoopis vabamad käed.
Samu eesmärke peab Moskva silmas oma uute Iraaniga sõlmitud tehingutega.

Läänes  (ja Eestis) ei mõisteta ka seda, et Moskva on oma kaotusest külmas  sõjas väga palju õppinud.
Nüüd ei püüa Putin Venemaa turjale laduda üle  jõu käivat koormat ning asuda pealetungile laial rindel.
Lööke antakse  ükshaaval, eelnevalt hoolikalt analüüsides lääneriikide taluvuspiiri.
Ja  kui lööke antakse, siis jõukohastele vastastele, mitte neile, kellelt  ise peksa võib saada.

Unikaalne VenemaaLäänes ei mõisteta sedagi, et vene inimene  harjutati Stalini ajal elama autarkias, kogu külma sõja vältel oldi  põhimõtteliselt valmis puuduseks ja ohverdusteks ning sama valmisolek  istub venelastel kontides ka praegu.

Putin kasutab seda valmisolekut  oskuslikult ära, süüdistades kõigis Venemaa raskustes Venemaad endale  allutada püüdvat USAd ja tema vasalle.
Tulemuseks pole venelaste kasvav  rahulolematus Venemaale hädasid kaela tõmbava riigijuhi vastu, vaid  venelaste koondumine lipu ümber.

Venelaste põhimassi silmis on Putin  võrdväärne Aleksander Nevski, Minini ja Požarski, Mihhail Kutuzovi ja  Jossif Staliniga.
Ta on päästja.
Ta on mees, kes on Venemaa välja toonud  jeltsinliku alanduse kuristikust ning tõstnud Venemaa taas suurvõimude  hulka.
Ta on mees, kes on unikaalse ja jumaliku vene tsivilisatsiooni  seadnud alternatiiviks degenereerunud ja dekadentlikule (ning kõigele  lisaks veel ka homofiilsele) ladina tsivilisatsioonile.

Selle kõige eest, niisuguse juhi eest on venelased valmis enamaks kui majanduskitsikus.
Nad on selle eest valmis ka surema.

Hemofoobiat  põdevas vanas Euroopas on kõike seda muidugi võimatu mõista.
Mida  teavad Vana-Euroopa elanikud blatnoide maailmast, impeeriumi  traditsioonidest, õigeusutsivilisatsioonist või venelaste ajaloolisest  hirmust ja alaväärsuskompleksist lääne ees?

Ega teata sellest kõigest  suuremat enam Eestiski.
Seepärast ei annagi Taavi Rõivas endale aru, et  Putiniga ärplema minnes tuleb valmis olla vastu lõugu saamiseks.
See  teadmatus on seda kahetsusväärsem, et vastu lõugu saab terve meie  rahvas, mitte Rõivas isiklikult.

Putin on julm, Putin on halastamatu, Putin maksab kätte nii isiklike kui ka Venemaad tabanud solvangute eest.

Isegi kui kogu geopoliitika kõrvale jätta, piisab juba ainuüksi sellest, et me sõjaks Venemaaga valmis oleksime.