Hea riik, ma palun sult abi.
Ma saan siin  kohati juba täitsa hästi hakkama, aga ühe asjaga oleks abi vaja.
Kuula  mind ära, palun.

Umbes aasta tagasi öeldi mulle, et mul on veel  jäänud kolm aastat.
Kolm aastat hetkeni, kui mu hetkel esimese klassis  käiv poeg sõpradega esimese siidri teeb, seitse aastat, kuni ta  viieteistkümnesena võtab napsu regulaarselt.
Sellised on nö  alkotarbimise demograafilised näitajad.

Mis sa arvad, mida ma neist  numbritest arvasin?
Muidugi - ma ei uskunud.
Vähemalt ei arvanud ma, et  asi nii hull saab olla.
11-aastaselt?
Vaim tõrgub kujutlemast, et minu  Hugo, kellele õhtuti siin Keräineni krimkasid loen, neljandas klassis  lämisedes sõbra sünnalt saabub ning hetk hiljem vetsupotti emmates sappi  öögib.
Ei, te ei räägi minu lapsest.
Need on mingid getokasvandikud,  kes teil seal statistikas on, minu pere ei ole selline!
Ärge, kurat,  tulge mind hirmutama!

Alko on Eesti jaoks teema Sellest  on möödunud peaaegu aasta.
Väga eriline aasta.
Ja tead, täna ma usun  neid numbreid.
100%.
See teema hakkas mind ikka nii sööma, et vahepealse  ajaga olen ma suutnud oma aju erinevate uuringute ja teadusartiklitega  põhjalikult läbi pesta.
Jah, ma olen ära pööranud.
Ma ütlen, et alko on  Eesti jaoks teema.
Ka sinu jaoks, riik.
Nii need absoluutkogused, mida  me lõpututel põhjust-leiab-alati tähtpäevadel ära joome, kui laste  haigelt varajane joomisega alustamine.

Me kõik teame, et alko halvab  ajutegevuse, eks?
Kas sa tead ka, et aju arengu kriitiliseim faas algab  11-12. aastaselt ning kestab kuni 18. eluaastani?
Ehk täpselt neil  aastatel, kui arenevad välja "ma tahan, et mu lapsest kasvaks elus  hakkamasaav inimene" oskused nagu otsustus-, analüüsi ja  enesekontrollivõime, läbivad lapsed, tihti "vanemate kontrolli all,"  alko boot campi.
Kas pole irooniline?

Miks ma sellest sulle räägin?
Sest mul on nüüd missioon.
Ma tahan, et Hugo alustaks alkoga mitte  11-aastaselt, vaid siis, kui ta on täis kasvanud, tema aju on täis  kasvanud ning ta saab isesisevalt otsustada, kas ja kui palju.
Tegelt ma  tahan, et meie kõigi lapsed kasvaksid suureks alkoholita.
Sa ei usu, et  see on tehtav?
Kostub hullumeelselt?
Et mida hekki - lapsed kasvavad  suureks ilma siidrita?
Tõenäoliselt kostubki.
Ma kuulen seda päris  palju, aga tead, mulle pakub lohutust mõte, et lõpuks on maailma muutnud  ikka idealistid, mitte pessimistid.

Joongi poole vähem Aga  ära vaata riigi poole, alusta iseendast, öeldakse.
Riik, sa kindlasti  juba ammu mõtled, et millal kord ma sind selles süüdistama hakkan, et  minu poeg tulevikus joob.
Ei.
Ole rahulik.
Las ma räägin, mis ma teada  olen saanud.
Ühes on isegi terviseedendajad ja alkotööstus ühel meelel -  alkokultuuri muutmiseks peab muutuma inimeste endi suhtumine alkoholi.
Et kõik algab isiklikust eeskujust ning kodustest hoiakutest alkoholi.
Joo poole vähem!
, ütleb kampaania.
Ära ole laste juuresolekul purjus!

Väga  hea.
Mulle sobib.
Suvest saati joon poole vähem.
Septembris olin nulli  peal ning ka seda kirja kirjutan kaine peaga.
Ainult pidudel on  keeruline ilma olla - oled haige?
, küsitakse.
Ma ei tea, kas Hugo on mu  vooruslikkust märganud, aga igatahes endal on süda kergem ja silm  selgem.
Nii, et isiklik eeskuju - check!

Teine asi, mida  perepsühholoogid sulle ütlevad on, et tark vanem räägib oma lapsega.
Mida varem alko kahjulikkusest rääkida, seda parem (ka  viie-kuueaastastel on taipu, et sel teemal vestelda).
Et nii on  teismeeaks väärtused kinnistunud ning hoiakud alko suhtes selgemad.
Selge värk.
Teeme ära!

Ühel õhtul võtsingi poisiga jutuks, et kas ta  teab miks suitsetamine ja alkohol on tervisele halb.
Jah, teadis, et  suitsetamine teeb kopsud mustaks ning sellest võib tekkida vähk, mis  tapab.
Ta teadis, et alkohol teeb uimaseks ning et "siis hakkad lollusi  rääkima".
Just, just.
Selgitasin veel juurde, et lapse kasvamisel teeb  alkohol kõige suuremat kahju ajule ning aju läheb sul elus kõige rohkem  vaja, nii, et aju tuleb väga hoida.
Tundus, et ta sai aru ning koos  leppisime kokku, et enne suureks saamist ta alkot ei proovi ka.
Võimas.
Tõeline triumf!
Tead, sel hetkel tundsin ennast aasta isana!
(muuseas,  ilma sisemise tungita kellelegi vastu hambaid anda või peded ja pehmod  ahju ajada).

Löök allapoole vööd Aga nagu tihti  elus, saab triumfisaluudist allakäigu avapauk.
Juba järgmisel hetkel  leidsin ennast hübriidsõjas tegelasega, keda inimesed teavad  alkoholitööstuse nime all, aga kes mulle meenutab pigem Randalli Kollide  Kompanii filmist - kavalat sisalikku, kes suudab hetkega värvi muuta ja  nähtamatuks muutuda.

Ühel õhtul, kui Misha oli hamstri ära kaotanud,  märkasin, et Hugot paelub Padjaklubist veel enam pauside ajal  esitatavad reklaamid.
Kõigepealt "Nerfi" püstoli reklaam, siis "Lego  Chima" reklaam ning siis lugu vaprast kaptenist, kes hulljulgelt  sukeldub viskitünni järele ning kui kõik on ta uppunuks arvanud, väljub  mitmed päevad hiljem võidukalt veest koos kadunud tammevaadiga ja muudab  hetkega omaenese rannamatused eufooriliseks comeback peoks.
Hugo  jagamatu tähelepanu kuulus reklaamile.

Wtf?
, mõtlesin mina.
Ma olen  siin hoolega kivihaaval ennetusemüüri ladunud, isiklikku eeskuju  näidanud ning siis tuleb keegi viinatootja ning näitab seriaali vahele  lahedat lugu jacksparrowlikust vahvast jõmmist, kelle elu armastus on  viski.
Mis toimub, kihvatasin?
Pole nagu aus mäng või?
Aga.
Nagu  turundusekspert Janno Siimar ütleb - reklaamibüroo eesmärk ongi väravaid  lüüa.
Viinatootja 1 - lapsevanem 0. Saan kiire sõnumi telekanalilt, et  juriidiliselt on kõik korrektne - ise olete vastutustundetu, kui lasete  lapsel kl 21.
30 telekat vaadata.

Taandusin.
Tõepoolest, tunnistan, et  teinekord tõesti ei saa lapsi voodisse kella üheksaks.
My bad.
Aga  siiski... mis saab siis, kui Hugo on 16?
Peale kl 21.
00 telekat ei vaata?

Olgu.
Las ta jääb.

Mõni päev hiljem lähen poisiga Flora-Kalju mängu  vaatama.
A. Le Coq Arenale, meie rahvuslikule jalgpalliareenile.
Ostame  A. Le Coq-topsides küüslauguleivad ja Limpat ning võtame istet.
"Asi on  kaitses", loeb Hugo hiidsuurelt A. Le Coq bännerilt... Asi on  tõepoolest kaitses, sest juba ma kuulen, kuidas Randall pareerib  kaitseargumendiga, et see on ju vaid sponsorlus ning staadionil alkoholi  ei pakuta.
Jälle peab nõustuma.
Samas ohkan ja meenutan, et Rootsi  jalgpalliliidu uue rahvussstaadioni nimi ei ole "Absolut", vaid on  "Friends" - samanimelise koolikiusamisevastase programmi järgi... Hea  riik, siin ma siis palungi sinu abi.
Mulle tundub, et Randali-sugusega  ei ole mul lapsevanemana võimalik debatti pidada.
Ma ei ole kuigi hästi  ettevalmistatud juriidilis-demagoogilisteks vaidlusteks hallis tsoonis  küsimustes, kas reklaam mõjutab noori tarbima või mitte või kas Laulupeo  peasponsorina reklaamib A. Le Coq alkoholi või edendab kultuuri.

Kaotame alkoreklaami Isana  sooviksin ma lähtuda tervest mõistusest, rääkida nagu inimesed räägivad  ja mõelda, milline minu, minu poja ja meie kõigi lähim tulevik võiks  olla.
Ja mulle tundub, hea riik, et meie tulevik peab olema  alkoholireklaami vaba.
Kas sa saad mind selles aidata?

Alksireklaami  kadumisega kaotaksime halli tsooni, kus me valutaksime südant  muretsedes, kas alkoreklaamid ikka tõmbavad lapsi ja noori tarbima ja  tänaseid joojaid rohkem tarbima.
Ilma reklaamita oleks meil süda rahul,  kuna me teaksime, et ei mõjuta.

Ma mõtlen, et pole ka palju neid,  peale Randalli enda, reklaamibüroode ja meediakanalite, kes alkoreklaame  pikalt taga igatsema jääksid.
Kas keegi mäletab/igatseb veel  tubakareklaame?
Ning vastupidiselt väitele, et reklaamikeeld takistaks  uute tulijate turuletulekut võib väita, et see samm võimaldaks turgu  hoopis demokratiseerida, andes võimaluse Eesti oma väiketootjatele,  kellel puuduvad massmeediareklaamiks sügavad taskud.
Kas sa mõistad,  millest ma räägin?

Seega, here it comes: hea riik, tee nii, nagu sa  tegid tubakaga, tee nii, et alkoholi ei saaks reklaamida.
Mitte kuskil.
Mitte kunagi.
Kas teeme kokkuleppe, riik?
Mina joon poole vähem ja  kasvatan hoolega lapsi ning sina teed alkoreklaamile lõpu.
Sobib?
Anna  mulle võimalus minu missioon ellu viia.