Aadu Luukase 32 000 euro suurune missioonipreemia läks tänavu Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK).

Irooniaga pooleks võiks ju hinnata, et missioon oli Varro Vooglaiul  ja tema jüngritel tõesti sihikindel: võidelda kooseluseaduse vastu.

Missioon on kulgenud üle kivide ja kändude, seadus võeti ju vastu,  aga seegi rahasüst on kindlasti abiks, et tuhast tõusta ja edasi  tegutseda.
Oma tänukõnes ütles Vooglaid ka ise: "Meie haare laieneb, te  näete seda juba sel aastal.
" Mul pole isiklikult midagi Vooglaiu  vastu, ma ei tunnegi teda.
Küll aga vihkan ma sallimatust.
Elame aastal  2014, kui võiks austada iga perekonda, kus kaks inimest on õnnelikud.
Olenemata soost või ühiskondlikust positsioonist.
Selline preemia aga  saadab signaali, et vähemasti osaliselt oleme ikka klammerdunud  raamistatud maailma, kus keskmisest eristumine on automaatselt vale.

Eriti kurb on otsus, kui vaadata teisi nominente: kas tänavalastele  või vähiravi toetamisele pühendunud inimesed poleks preemiat väärt?
Mida  tundis otsust kuuldes näiteks 2011. aasta laureaat Marju Lauristin, kes  sügisel Vikerraadio eetris kritiseeris SAPTK meeavaldust Toompeal,  nimetades seda psühhoterrori õhkkonna väljakutsumiseks ning  mõistusevälise raevu ja vihkamise õhutamiseks.
Eile ütles ta, et oli  hämmingus, kui kuulis, et missioonipreemia läheb Vooglaiule ning tema  ühingule.
Nüüd on nad mõlemad ühiskonna edendamise preemia laureaadid.