Yana Toomi intervjuus 29. novembri (2014)  Õhtulehes on üks väga oluline avaldus: nimelt võiksid kõik eestimaalased  olla eestlased.
Lihtsalt.
Oled Eestist, soovitavalt Eesti kodanik, ja  seega eestlane.

On isegi hämmastav, et alles nüüd, pärast peaaegu  veerandsajandit Eesti iseseisvust tuleb keegi nii elementaarse ideega  välja.
Sest see on Euroopas väga vana tava - inimese identiteedi määrab  koht, kus ta elab.
Kus ta on kodus.

Saame üheks Eestis  on küll ametlik poliitika jaotada eestimaalased kirvemeetodil kaheks:  eestlasteks ja venelasteks.
See tuletab kahtlaselt meelde Natsi-Saksamaa  kommet rühmitada elanikke aarialasteks ja juutideks.
Ja nagu  Kolmandaski Reichis, nii on ka Eestis see teine rahvus olnud  krooniliselt negatiivse märgiga ja selles on nähtud pahatihti ohu  allikat.
Aga me teame, mis oli Hitleri riigis sellise jaotamise eesmärk:  neist teistest tuli lihtsalt lahti saada.
Nii või teisiti.
Kas ka meil?

Selline  demonstratiivne segregeerimine tuleks lihtsalt ära lõpetada, sest see  on täielik jama ning toob ainult probleeme juurde.
Kui aga kõiki, ka  ametlikult ja vähemametlikult, hakata nimetama eestlasteks, kel lihtsalt  võib olla oma keel ja kultuur jne, siis oleks paljudel probleemidel  lõpp.

Vereliini järgi rahvuse defineerimine peab asenduma kodakondsuse järgi määramisega.

Inimese  käitumine, enesetunne ja identiteet sõltub väga paljudest väikestest  osistest.
Üks tähtsamaid elemente tema meeleolude kujundamisel on  ühiskonna suhtumine, sotsiaalsed meeleolud.
Inimene on sügavalt loomult  karjaloom.
Ta tahab instinktiivselt olla teistega, ümbritsevaga sarnane.

Kui ta seda ei ole, siis tunneb ennast viletsalt.
Vaid üksikud  persoonid suudavad sellest kehvast tundest üle olla.
Kui aga inimene  pidevalt tajub, et elab vales kohas (väga paljud on ka siin sündinud),  siis otsib ta endale õigema koha.Aga see õigem koht ei ole reeglina  teine riik (nagu nii mõnedki marurahvuslased Eestis loodavad), vaid  lihtsalt isoleerunud ja siilina turris kogukond.
Selline, nagu  venekeelsed Eestis kipuvad moodustama.

Selles mõttes tuleks igal  juhul vene- (ja muu-)keelsetele eestimaalastele rõhutada: teie olete  eestlased ja Eesti on teie kodu.
Eestlaste koht on Eestis.
Eestlane olla  on uhke ja hää!

Yana Toom mainis muide, et venekeelsetel eestlastel  on komme välismaal end nimetada eestlasteks.
Suurepärane!
Siis on vaja  ka Eestis need asjad korda ajada.

Lahendame ka keeleprobleemi?

Kõikide  eestimaalaste eestlasteks nimetamine võib hakata lahendama ka  paljuräägitud keeleprobleemi (et venekeelsed ei taha õppida eesti  keelt).
Seni, kui venekeelseid eemaletõukavalt venelasteks kutsutakse,  tekib küllap paljudel neil retooriline küsimus: "Aga miks ma peaksin  eesti keelt õppima, ma ju venelane, ma ei kuulu siia, mu kodumaa on  piiri taga.
" Aga kui kõik on eestlased, siis neil, kes eesti keelt ei  oska, tekib tõenäoliselt küsimus: "Hmm, ma olen eestlane, aga eesti  keelt ei oska... Kas see pole natuke - imelik?
Äkki oleks siiski  mõistlikum ka eesti keel ära õppida?
" Võib tunduda, et  probleemitõstatus ja lahendus on liiga deklaratiivne ja formaalne ega  nõua suurt midagi.
Tegelikult vajaks see ikka päris palju muutusi:  paljude otsustavate inimeste suhtumiste revideerimist, väga suurt  tolerantsi tõstmist ja seda eriti just riiklikelt organisatsioonidelt.
Tuleks näiteks igal juhul loobuda arvamusküsitlustest, kus eraldi on  välja toodud eestlased ja venelased.
Sest see on lihtsalt  stigmatiseeriv.
Tuleks igal juhul vähemalt avalik-õiguslikus meedias  vältida võimalusi, et poliitilisi teemasid käsitletakse  eestlased-venelased vastandamise võtmes.
Sest lihtsalt enam ei ole  eestlasi ja venelasi.
On eestlased.

See tähendab muidugi ka  suhtumist, et erinevaid kultuure ja keeli esindavad eestlased on  võrdsed.
Samuti seda, et Eestis loobutakse vähemalt riiklikul tasemel  üldlevinud okupandi-kolonisti agendast.
Arusaadavalt on see nii mõnelegi  nn patrioodile valus.
Kuid vajalik.

Riigikeeleks jääb muidugi eesti  keel ja selle muutmine pole vajalik.
Küll aga peab jääma vähemuskeeltele  õigus omakeelseks hariduseks riigi kulul.
Sest vähemuskeelte rääkijad  on Eesti kodanikud, maksumaksjad ja seega on neil ka omad õigused.

Kõikide  eestlasteks pidamine võib tunduda vägivaldne unifitseerimine, kuid  samal ajal ei tohi unustada, et Eesti vabariigi põhiseaduse järgi on  meil siiski meelsusvabadus.
Seega on siin õigus ennast liigitada nii,  kuidas soovi on ja pidada ennast kelleks tahes.
Seni, kuni pole plaani  Eesti vabariigi vägivaldseks kukutamiseks.

Jäägem erilisteks ja erinevateks Õnneks  on meil siiski põhiseadus, kus teises peatükis on kirjas: § 41.
"Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele.
Kedagi  ei tohi sundida neid muutma.
" Millegipärast unustame pahatihti selle  lühikese, kuid tähtsa lõigu põhiseaduses ja unistame mingist  kohustuslikust ideoloogilisest ühtsusest, mida tuleks raudse  propagandarusika ja haridusega peale suruda.

Aga nagu demokraatlik  lääs ei laskunud ideoloogiliselt väga ägeda külma sõja ajal nii madalale  (nagu Nõukogude Liit), et oleks hakanud piirama inimeste meelsus- ja  sõnavabadust, nii ei tohiks ka Eestis langeda Putiniga sarnasele  tasandile.

Olgem eestlased, aga jäägem iseendaks, erilisteks!