See juhtub just siin, meie enda toas; keskmise eestlase, selle  usukauge linnainimese kodus kohtuvad nad - kirik ja mets.
Kui soovite,  siis EELK ja RMK, sest just need organisatsioonid on eestlase mõtteilmas  kiriku ja metsa vardjad, olgu peale, et on olemas ka teisi kirikuid ja  religioonegi, ning olgu peale, et peale riigimetsa kasvavad puud ka  eramaal, parkides-õuedes jm.

Kuid võtkem meie maastikupildilt metsad ning eemaldagem kirikutornid  alevike ja linnade panoraamidelt - ja see poleks enam kindlasti see  Eesti, mida tunneme!
Ka mitte siis, kui pildilt kaovad ainult  riigimetsad ja ainult luteri kirikud.
Sellepärast pole ka tähtsusetu,  kuidas EELK ja RMK kumbki «oma haldusalas» - meie kirikutes ja metsades -  toimetavad, majandavad ja korraldavad.

Eeskätt seostatakse kirikuga sakraalsust, pühadust, ja seda teevad ka  need, kes pole tõsiusklikud.
Samasugust püha hardust kogevad inimesed  üldiselt ka metsas käies.
(Siin ei räägi ma professionaalsetest sae- ega  usumeestest, vaid ikka tollestsamast keskmisest eestlasest.) See on üks  omapärane tunne: süda on avatud ja meeled on valla, silmapupillid  suuremad, eelistatakse pidada harrast vaikust ja mitte häirida rahu,  siin esinetakse vähem ja kuulatakse rohkem.

Ollakse millegi suurema ees või sees või lähedal.
Nii metsa kui  kirikuga käib kaasas ka veidi (au)kartust, võimalust pisut üleloomulikku  väge kogeda.
Kohtuda millegi endast igavikulisemaga, millegi sellisega,  mis on kestvam kui meie ajalik eksistents.
Saada osadust kas suurest  jumalaväest või looduse suurusest ja ülevusest.

Sestap usun, et eestlasele on mets ja kirik ühtviisi olulised.
Mis  sellest, et oleme uskmatum rahvas maa peal ning kirikus käivad meil vaid  üksikud.
Ometi ummistuvad kirikud kirikulistest jõuluajal ja  lihavõttel.
Niisamuti ei käi tavaline linnaeestlane, kes me ju enamikus  oleme, sugugi igapäevaselt metsas.
Metsaski on rahvast rohkem vaid ajuti  - marja- ja seeneajal.

Ja ega me tegelikult ju ei tunne õigupoolest ei oma kirikute väärtusi  ega metsade oma.
Kui paljud meist on kohanud Alutaguse laantes  lendoravat või näinud Valjala kiriku ristimisvaagnat, kui paljud meist  tunnevad Järvselja Kuningamändi või Karja kiriku skulptuurigruppe?
Ja  ega keskmine eestlane peagi olema neid näinud, rahvuslikus minapildis on  hoopis tähtsam teadmine ja kindlustunne, et meie looduses on suuri  laasi, kus tõepoolest elavad haruldased metsloomad, ning et meie kirikud  on kindlad kojad, kus leidub tõelisi kultuuriväärtusi.

Metsa ja kirikut ühendab veel ühe olulise ühisjoonena seegi, et nad  on alati olemas.
Nad peavad alati käepärast, õigemini jalapärast olema,  et me saaksime sinna minna, kui me igapäevaselt nendele ei mõtlegi.

Nad on nagu vanaema või ustav sõber, kes sind alati tervitab just  siis, kui sul on tahtmist ja aega tema poole pöörduda olgu siis  hingeliseks kosutuseks või vaimu värskenduseks.
(Ääremärkuse korras: on  ka utilitaarsemaid põhjusi, kui nii tohib ütelda: kirikusse pöördutakse  hingeõnnistuse nimel, metsa minnakse küttepuude toomiseks ja vanaemale  minnakse külla tema maitsvate pannkookide pärast.) Ja nagu vanaemalt,  eeldame nendeltki üldiselt ju asju, millega oleme harjunud.

Niisiis ei nõua me alateadlikult oma kirikult ja oma metsalt mitte  uuenduslikkust, vaid alalhoidlikkust, pigem paigalseisu kui muudatusi.
Ja kuigi see kõlab ehk halvasti, pole ta seda mitte.
Tahame lihtsalt  kindlust, et selles muutuvas maailmas, tänapäeva tormleva elutempo  juures oleks vähemalt kusagil võimalik leida paopaika.
Seda pagu loodame  leida metsa- ja kirikumüüride vahelt.

Ka arhitektooniline plaan on oluline: meie kultuurilises  eneseteadvuses peab ühel õigel kirikul olema kõrge lagi ja uhked võlvid  ning suurte metsapuude võrad peavad samuti puudutama taevast,  moodustades meie kohal loodusliku katedraalivõlvi.
Orelihelid ja  tuulekohin männiladvus - need on vist ühe ja sama pühadustunde osad.

Kiriku arhetüüp on ilus kaugele paistva kellatorniga ehitis, mis  kõrgub iidsetel alusmüüridel.
Ja mille kaarjailt aknailt heidavad  vitraažid värvilist valgust arhailisele puupingistikule.
Ja veel on seal  altarimaal ülemöödunud sajandi tumedates toonides, kujutamas Kristust  ristil või tema allavõtmist.
Ja kindlasti on seal erudeeritud pastor  mustas talaaris, keda igal pühapäeval jumalateenistusel kantslist  jutlustamas võib kuulata ja kes eestlauljaks on, kui kogudus omal viisil  vanu saksa kirikulaule kaasa jorutab.
Selline on kirikupilt, see  seisab, ja mitte eelmises, vaid vähemalt üle-eelmises sajandis.
Aga  paradoksaalsel kombel on vist just selles kiriku väärtus.

Kas ei pea aga kirik käima ühiskonna muudatustega rohkem kaasas,  olema avatum ning püüdma saavutada kontakti uute põlvkondadega?
Kas ei  peaks kirik olema atraktiivsem, kasutades ilmalikus elus domineerivaid  meetodeid ja konkureerima muude tänapäeva ahvatlustega?
Seda on ju  püütud ka teha, on muudetud liturgilist korda «kaasavamaks»,  jumalateenistusi on asendamas missad, mustakuuelistest pastoritest on  saanud valgetes albades preestrid, ja ka kirikulised ei kuula enam  niisama omaette, vaid neilt oodatakse hoogsat osalust ja üksteisega  suhtlemist.
«Nagu tänapäeval kõikjal näha saab.
» Kuid uuenduste tuules on luteri kiriku mõjujõud ühiskonnas  kahetsusväärselt hoopis langenud ning kiriku liikmete arv pigem  vähenenud.
Ilmselt on üheks põhjuseks just see, et alateadlikult on  oodatud kirikult vastupidist, mitte uuenduslikkusega kaasaminekut ega  püüdu joosta võidu ilmaliku kiirelt muutuva elulaadiga.

Kirikus peaks aja(lik)masin seisma ja võimaldama minna esiisade aega  või igaviku puudutuse juurde.
Veelgi drastilisemalt väljendas äsja oma  uuendusmeelsust Soome luterlik kirik ja koos sellega on seal kiriku  liikmete arv langenud veelgi tormilisema kiirusega, päevas on seal  loendatud tuhandeid lahkujaid.

Samamoodi on metsaga.
Me loodame sealt leida neidsamu teeradasid ja  käänakuid, neidsamu puid ja puhmaid, mida tunneme.
Pilt metsast ei ole  ju mitte raiesmik, vaid kõrge päris mets suurte puudega.
See võib olla  kas hele palu, kus on mõnus astuda, mustikaid süüa ja kukeseeni korjata,  või saladuslik kuuse-segamets või hoopis märg kaasik, lodu vm.
Meie  metsapildil on kindlasti ka igat mõõtu metsaloomad, kui me neid ka alati  ei kohta.
Ja seal on linnud, kui me ka neid ega nende laulu ei tunne.
Seal on pohlad ja puravikud, pihlakad ja sarapuud, seal on sammalt ja  jänesekapsaid... ning seal on ka sääski, üraskeid ja põdrakärbseid,  murdunud puid ja tohletanud kändusid.
Seal kõrgete puude vahel valitseb  liigiline mitmekesisus ja looduse stiihiline harmoonia, mitte masinlik  ühtlane korrapära.
(Ja seda hoolimata sellest, et inimene teeb seal  hooldus-, harvendus- ja muid raieid.) Meile läheb mets korda, me teame,  et mets on alati olemas, me võime alati sealt hingekosutust saada.
Ja  iga uuendus - kusagil on rajatud järsku uus siht või lagedaks raitud  lank - ajab tavalise metsaskäija veidi ärevusse.

Sest metsaskäija, nii nagu kirikuskäijagi, ootab püsi.
Ta tahab  kindlustunnet, et mets jääb alati mühama.
Selles on metsa väärtus, ning  tulunduslik kasu, mis tõuseb metsast, on sel väärtusskaalal sekundaarne,  olgu peale, et metsast (palgist) tuleb olulisel määral kogu majandust  kosutavat raha.
See on üksjagu paradokslik tõdemus, millest tuleneb ka  alaline vastuseis, kui ühtede meelest raiutakse meie metsa liiga palju  ja teiste meelest tuleks raiemahtu veelgi suurendada.
Kuid kardan, nii  jumalavallatu kui see ka pole, et samamoodi on ka kirikus sakraalne ja  religioosne osadus, võimalus palves Jumala poole pöörduda ja tema  õnnistus saada, keskmisele eestlasele sekundaarne.
Ent, kuigi uskmatud,  me tegelikult armastame oma kirikuid.
Ja me tegelikult armastame ka oma  metsa, kuigi me ei oska määrata metsaliike ega tunne taimi.
  Samamoodi ei saa mõista metsamuudatusi, mille tagajärjel jõuaksime  liigi- ja elupaigarohke metsa asemel üksluise - kuigi tootmisefektiivse -  puupõlluni, kus hiiglaslikel aladel kasvavad sirgetes rivides hoolikalt  genotüübi järgi välja valitud puuistikud nagu sõdurid reas.
Nii  paljudes rikastes riikides ka toimitakse, miks ei võiks siis meiegi?
Oleks pealegi nii ju palju efektiivsem majandada, metsapalk saaks  kiiremini küpseks ja selle kvaliteet oleks ühtlasem.
Saaksime raiuda  rohkem ja kvaliteetsemat puitu.
Võidaksime palju raha.
Aga elu oleks  vaesem.
Puupõldudel ei kõnni matkajad ja pole sinna asja jahimeestel ega  seenelistel, põllul seeni ega ulukeid ei ole.
Seal puudub elu oma  mitmekesisuses - see, mis teeb metsa metsaks.
Nii ei saa maha võtta  suuri metsalaamasid ning asendada neid puupõldudes reastikku kasvavate  istikutega, ilma et meie mets olemuslikult ei muutuks.

Kui inimesed tunnevad, et see pole enam nende kirik või et see pole  enam see mets, on juba hilja.
Kui metsas jäävadki käima ainult  harvesterimehed ning kui metsa ja kirikut mõõdetakse ainult rahas -  palgis ja kinnisvaras -, siis ei saa juttu olla enam ei rahvakirikust  ega metsast kui meie rahvuslikust väärtusest.

Nii torkab eestlase maailma- ja õigluspilti, puudutab meie meelt, kui  üks suurkirik peaks minema haamri alla.
Niisamuti ei saaks me lubada  meie suurimate puude maharaiumist.
Nagu Kastre-Peravalla hiidkuuskede  väärtus ei võrdu nende palgihinnaga, ei saa ka Narva Aleksandri kirikut mõõta kinnisvaraportaali hinnaskaalal.
Nojah, teoreetiliselt on see muidugi mõeldav, aga see lihtsalt ei mahu pähe.

Eespool tegime mõtteeksperimendi, kui eemaldasime metsad ja kirikud  oma maastikupildilt, ja see polnud enam See Eestimaa.
Kuid kui nad  eemaldada ka meie kultuuripildilt, siis pole see enam ka See eesti  rahvas.