Reformierakonna ja SDE valitsus on algatanud eelnõu, millega muudetakse põhimõtteliselt Eesti kodakondsuspoliitika aluseid.
Meie senine kodakondsuspoliitika on olnud selgetel reeglitel põhinev.
Põhjendamatud mängud kodakondsuspoliitikaga enne järjekordseid valimisi  on lühinägelik tegevus, mis ei teeni Eesti riigi huve.
Esiteks minnakse selle eelnõuga muutma kodakondsuspoliitika olulist  põhimõtet, millega naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamine peab  eeldama isiku või tema esindaja tahet.
Ajutine Valitsus tahab kaotada  selle nõude kodakondsuseta vanemate laste puhul - sisuliselt tähendab  see Eesti kodakondsuse automaatset pealesurumist.
See on põhimõtteline  muudatus, mis teatud sihtgrupile kaotab igasuguse tahte väljendamise  vajaduse kodakondsuse saamiseks.
Juba aastaid kehtiva muudatusega on  Eesti riik näidanud kodakondsuseta vanemate siinsündinud laste suhtes  üles suurt vastutulekut - need lapsed saavad Eesti kodakondsuse  sisuliselt ilma tingimusteta, selleks eeldatakse vaid lapsevanemate  tahet ehk vastava taotluse esitamist.
Tahteväljenduse kaotamine ja  kodakondsuse automaatne pealesurumine tähendab kodakondsuse kui  väärtusliku privileegi devalveerimist ja teeb ukse lahti järgmistele  lahjendustele kodakondsuspoliitikas.

Teiseks, senine kodakondsuspoliitika lähtub selgest põhimõttest, et  korraga saab inimesel olla üks kodakondsus - lojaalsussuhe ühe riigiga.
See tähendab keeldu omada korraga mitut kodakondsust ja eelkõige  puudutab see naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandanuid.
Kõnealuse  eelnõuga seadustatakse hiilivalt topeltkodakondsus ehk luuakse  naturalisatsiooni korras Eesti ja mõne muu riigi kodakondsuse omandanud  alaealistele eelisseisund.
Sisuliselt õhutatakse lapsevanemaid võtma  lapsele nii Eesti kui näiteks Venemaa kodakondsus, sest enne 21. eluaastat on säärane topeltkodakondsuse omamine edaspidi lubatud.

Ei ole mingit kaalutletud põhjendust, et luua kitsale sihtgrupile  selline eelisseisund.
Mõni üksik juhtum, kus oma lapsele kahe  kodakondsuse võtmist on lapsevanem süüdimatult põhjendanud "teadmatusega  topeltkodakondsuse keelust", ei kaalu kaugeltki üles vajadust kõiki  võrdselt kohelda.
Samuti riivab see võrdse kohtlemise põhimõtet -  seadusmuudatusega antakse teatud kitsale sihtgrupile eelisseisund omada  kahte kodakondsust, mida enamikul Eesti elanikkonnast ei ole.

Ja kolmandaks lahjendatakse 65-aastastele ja vanematele isikutele  kodakondsuse omandamisel keeleeksami nõudeid, loobudes eksami  kirjalikust osast.
See oleks erakordselt vale signaal, mis looks  võltslootused täiendavaks keelenõuete lahjendamiseks ka teistele  taotlejatele ja kohtleb ebavõrdselt neid tublisid kodanikke, kes on  omandanud kodakondsuse koos kirjaliku eksami nõudega.
Lisaks on need,  kes täna on saanud 65-aastaseks ja pole siiani suutnud omandada mingitki  kirjalikku võimet end eesti keeles väljendada, olnud selle nõude  kehtestamisel ligi kakskümmend aastat tagasi kuldsetes neljakümnendates.

Enamikul pole tõenäoliselt asi jäänud mitte kirjaliku eksami, vaid  tahte puudumise taha.

Kas see Reformierakonna mäng kodakondsuspoliitikaga tõesti väärib  küünlaid?
Pingutusi liikumaks lähemale kodakondsuse nullvariandile,  millega antakse kodakondsuse kõigile siin elavatele inimestele, on  Eestis teatud jõudude poolt tehtud kogu aeg.
2014. aastal võiks olla  kõikidel erakondadel selge, et muukeelsete isikute häälte püüdmiseks on  vaja pakkuda eelkõige sisulisi lahendusi parema toimetuleku, töökohtade  loomise ja vinduva majanduse elavdamiseks, mitte mängu seni end  hästiõigustanud selgete kodakondsuspoliitika reeglitega.
Kahju, kui  mõned pole sellest endiselt aru saanud.