Järjekordne skandaal raputab riigi julgeolekut.
Näpuga näitajaid  jagub, kirves on peade raiumiseks ihutud.
Või siis mitte - see on juba  nii mitmes kord, et hakkame tasapisi harjuma.
Iga asi, mis järjepidevalt  kordub, muutub normaalsuseks.
Kuid ei peaks, selles valdkonnas küll  mitte.

Ametnike peade raiumisest ei ole tegelikult väga kasu - viga on  kodeeritud tõenäoliselt hoopis kõrgemates sfäärides.
Lühidalt, on puudu  olulised vahelülid terves süsteemis.
Hakkame altpoolt peale.

Meil on kolm julgeoleku- ehk luure- ja vastuluureasutust: kapo,  teabeamet ja kaitseväe luurekeskus.
Igaühel neist peaks olema oma enda  põhifookus ja vastutusala.
Varasemalt jagunesid valdkondade põhisuunad  laias laastus nii: teabeamet - majanduslik ja poliitiline luure;  luurepataljon (praegune kaitseväe luurekeskus) - sõjaväeline luure; kapo  - riigisisene vastuluure.

Kõik nad olid ja on vajalikud, kuid puudus ja puudub endiselt kaks  olulist komponenti - neid sisuliselt koordineeriv ja juhtiv büroo ning  sisulist järelevalvet tegev amet (pole vaja tähelepanu pöörata büroo või  ameti nimetusele, vaid sisulisele küljele).

Väljaspool riiki tegutsesid seega kaks sama ministeeriumi asutust  erineva fookusega.
Kuna ka potentsiaalse vastase maailmas on kõik  valdkonnad piisavalt põimunud, võis ühe informaator tegutseda ka teise  luureasutuse vastutusalas või kõigis korraga.
Normaalsel kursil oleks  pidanud asutused sellised juhtumid selgeks klaarima (inglise keeles  öeldakse selle kohta «deconflict») ilma suurema tülita, riigi huve  ülemaks tõstes, ja otsustama, kes jätkab sellise informaatori  käitlemist.

Mis tegelikult juhtus, oli see, et hakati tekki enda poole tirima,  kui juhtum tundus paljulubav, ja ka vastupidi - ebamugavad teemad püüti  ära sokutada.
Iga amet koosneb inimestest, kellel on oma ego ja  ambitsioonid.
Tekkisid konfliktid ja ussitamine isikute pinnal, mis  päädis kaitseväeluure sisulise likvideerimisega 2008. aastal.

Mis oleks aidanud sellist olukorda vältida, oleks tõenäoliselt olnud  kõigi luureasutuste ülene koordineerimisbüroo.
Büroo oli ja on  tegelikult küll olemas, kuid ... Kui kaitseväes on pataljoni tasemel S2 ehk luuresektsioon see, kes  koordineerib luurerühma ja teiste allüksuste luuretegevust, koostab  luureandmete kogumisplaani ja sünkroniseerib, siis riigi tasandil on  selline institutsioon reaalselt puudu.
Kuid peaks olema, sest see aitab  hoida fookust, klaarib konfliktseid olukordi ja taltsutab ka egosid.
Sellest ei piisa, kui antakse huvipakkuvaid suundasid valitsuse  tasandilt, kus pole kirjas isegi eeldatavat tulemit.

Sisuliselt oleks pidanud ja endiselt peaks hakkama oma tööd tegema  riigikantseleis paiknev julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo,  analoogselt nagu pataljon S2.
Just nende ülesanne on defineerida riigi  huvid võimalikult täpselt ja samas hoida kätt pulsil luureasutuste  tegevustel ning koordineerida koostööd, olla ühendav lüli nii asutuste  kui ka valitsuse ja riigikogu vahel.

Nende ülesanne on ka tõlkida «luurekeel» poliitikutele arusaadavasse  keelde.
Asutustevahelises koordineerimises peab neil olema piisavalt  sõnaõigust, et vaidluse korral rusikas lauale lüüa ja mehesõnaga  määrata, kelle hallata vaidlusalune informaator jääb.

See büroo peab samas olema ka puhver poliitiliste tõmbetuulte ja  luurajate vahel.
Kui tarvis, siis neid kaitsma, sest riigi julgeoleku  huvid on alati kõrgemad hetkel valitsuses olevate erakondade huvidest.

Sisekontroll ja järelevalve on loomulikult formaalselt paigas, kuid  vähemalt parlamentaarne järelevalve ei toimi üsna erinevatel põhjustel.
Riigikogu vastavas komisjonis on puudus neist inimestest, kes saaks aru  nn luurekeelest.
Lisaks on nii mõnelgi hirm, et liigse torkimise eest  leitakse kapist mõni luukere.
Kas see ka reaalsus on, ei tea.

Võib-olla oli see tõesti juhus, kui pärast eelmise koosseisu  kapo-komisjoni juhi suurema uudishimu peale ilmusid ajalehte pildid ta  Kreeta sõbra villast, mille ees ta suspede väel päikest võttis.
Kindlasti kokkusattumus, kuid piisav, et paljusid teisi pelglikuks  muuta.

Pakun, et sisuliseks järelevalveks oleks mõistlik luua vastava  pädevusega osakond riigikontrolli alluvusse.
Lõpuks on see nende  põhiseaduslik ülesanne - kontrollida, kas riik tervikuna toimib  eesmärgipäraselt (küll majanduslikust aspektist, kuid lõpuks on kõik  tegevused nii või naa majandusega seotud).
Seega võib olla tarbetu  piirang, et julgeolekuasutuste puhul võivad nad vaadata vaid rahaasju.
Mõistlik oleks seda laiendada ka vastavate asutuste sisekontrolli  üleseks järelevalveks.

Pädevad inimesed, keda sinna palgata, on juba olemas: inimesed, kes  on ise neist asutustest välja kasvanud ja saavad aru spetsiifikast.
See  osakond saab ka nn luurekeele tõlkida riigikogulaste keelde, et vastav  komisjon ka aru saaks, millele nad otsa vaatavad, ilma et nad peaks  kartma luukerede pärast.

Vastutus langeb siin eelkõige valdkondade ministritele, nii endistele  kui praegustele.
Julgesid võtta ministeeriumi, tuleb võtta ka  positsiooniga kaasnev vastutus.
Minister juhib ministeeriumi ja kogu  haldusala, seega on tema kohustus olla kursis vastavate riskidega ning  teha kõik, et need riskid saaksid maandatud.
Vabandusi ei ole.
Siin ei  ole mõtet ka kapot peksta ja tema töövõimekusele hoopi anda.
Loomulikult  on vaja protseduure täiendada, kuid tegelikult olukorda parandavad  lahendused on poliitikute käes.

Kokkuvõtteks.
Kõik toimiks hästi, kui ei oleks ühte segavat asja -  inimfaktorit.
See ei luba ressursi ja kuulsuse nimel võistlevaid asutusi  toimida päris isetult ehk inimsuhetes ei tööta alati iseregulatsioon.
Kui toimiks, poleks meil ju ka ühtegi seadust ega kohut tarvis.

On tarvis vastavad olemasolevad, kuid seni piisavalt võimendamata  vahelülid tööle panna.
See on poliitiline otsustuskoht ja sellega on  kiire.
Lisaressurss selleks on kaduvväike võrreldes kahjuga, mida riik  saab iga sellise apsaka eest, mis jälle päevakorral.