Uudistest on näha, et ka neil riigikogu valimistel kandideerib hulk  ühiskonnas tuntud tublisid inimesi, kes ilmselt osutuvad ka valituks.
Et  iga ametiga kaasnevad käitumisreeglid on erinevad, on hea, kui ees on  mingid kirjapandud tavad, millest uues tegevuses lähtuda.
Seetõttu on  positiivne, et riigikogu plaanib veel enne selle koosseisu tööaja lõppu  vastu võtta riigikogu liikme hea tava, et uutele tulijatele oleks  võimalik juba seda tutvustada.

Poliitika professionaliseerub järjest enam ning ka teiste riikide  praktikat vaadates võib öelda, et vajadus eetikakoodeksite järele on  parlamentides tekkinud alles hiljaaegu.
Näiteks Euroopa Parlament võttis  oma eetikakoodeksi vastu alles 2012. aastal.
Koodeksi kese on huvide  konflikti vältimine, sest parlamendiliikmetel on erinevad huvid  lähtuvalt nende erinevatest rollidest.
Kui parlamendi liige on näiteks  olnud Saksa autotööstuse esindaja, siis kuidas vältida olukorda, et ta  parlamendis edasi Saksa autotööstuse asja ei ajaks, vaid püüaks silmas  pidada Euroopa Liidu huve?

Eetiliselt kaheldavaid tegusid võib toime panna tahtlikult, aga ka  teadmatusest.
Euroopa Parlamendis on peale eetikakoodeksi abiks ka  nõuandev kogu, kes tegeleb parlamendiliikmete nõustamisega mitmesugustes  situatsioonides.
Ühtlasi lahendab kogu parlamendiliikmete peale  esitatud kaebusi ning teeb selle kohta ettepanekuid parlamendi  presidendile.

Riigikogu  eetikakoodeksi esialgses versioonis oli samuti sees nõuandev kogu, mis  oleks koosnenud kõige suurema kogemusega parlamendiliikmetest.
Kui  riigikogulaste hirm on olnud, et tegemist on eelkõige karistava ja näppu  viibutava organiga, siis europarlamendi praktika näitab sootuks muud.
Esimesel tegevusaastal pärast eetikakoodeksi vastuvõtmist vastas  nõuandev kogu 50 küsimusele, mis olid seotud parlamendiliikme  tegevusega, ja vaid ühel juhul arutas väidetavat rikkumist.
Kuna  nõuandvale kogule jookseb kätte informatsioon eetikakoodeksi rakendamise  kitsaskohtadest, siis on loogiline, et see kogu tegi ka ridamisi  ettepanekuid, kuidas Euroopa Parlamendi eetikakoodeksit täiendada.

Kuivõrd eesmärk on rikkumisi ja arusaamatusi ära hoida, siis on  oluline, et parlamendiliikmed saaksid piiripealseid küsimusi esitada  anonüümselt ja täiesti usalduslikult.
Nii ei kajastu nõuandva kogu  aastaraportites äratuntavalt küsimusi ega küsijaid.

Samuti ei mainita rikkumiste kajastamisel konkreetselt nimesid, aga  kuna rikkumistele tähelepanu juhtimine saab sageli alguse meediast, siis  on selge, et nende lahendamine ei jää varjatuks.
Nõuandva kogu  soovituse põhjal teeb lõpliku otsuse parlamendi president, kes kuulutab  selle otsuse ka plenaaristungil maha.

Tuntud kaasustest mainiksin eelkõige kaht.
Esimene puudutab üheksat  saadikut, kes käisid Aserbaidžaanis vaatlemas presidendi valimisi sealse  valitava presidendi kulul, kuigi Euroopa parlament saatis kohale oma  vaatlusmissiooni.
See seadis kahtluse alla nende objektiivsuse ja  erapooletuse.
Nagu teame: tegevus ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka  aus näima.
Kuigi rikkumised olid tõsised, jäid saadikud karistamata  proosalisel põhjusel, et uued valimised hakkasid kätte jõudma ja  parlamendi president ei soovinud enne ametiaja lõppu enam ebamugava  küsimusega tegeleda.

Teine kaasus, mille tunnistajaks ka ise olin, puudutas Poola saadikut  Janusz Korwin-Mikket, kes sellesuvisel Euroopa Parlamendi  plenaaristungil, noorte tööpuuduse arutelul nimetas töötuid 21. sajandi  neegriteks.
Sellest tõusis suur pahameel.
Nõuandev kogu leidis, et  rassistlikud märkused ei ole Euroopa Parlamendis kohased, ning tegi  saadikule ettepaneku vabandust paluda.
Kuna saadik sellega ei nõustunud,  tegi parlamendi president otsuse jätta ta karistuseks kümneks päevaks  ilma päevarahast.

Kui neid kaht kaasust võrrelda, siis kindlasti on võimu legitiimsuse  seisukohast huvide segiajamine hullem rikkumine kui ebakohane  keelekasutus.
Ometi sai just viimane karistatud ja huvide konfliktis  olnud saadikud pääsesid karistusest sobivate asjaolude kokkulangemisel.
Samas näitab Euroopa Parlamendi praktika, et hirmul, nagu hakataks  eetikakoodeksit kasutama üksnes karistamiseks, ei ole alust, vaid sel  dokumendil on eelkõige suundanäitav ja nõuandval kogul peamiselt abistav  ülesanne, hoidmaks saadikuid õigel teel.

Üks kolleeg rääkis olukorrast, kus palus nõuandva kogu abi.
Nimelt on  ta kaubamärkide regulatsiooni raportöör.
Niipea, kui ta raportööriks  nimetati, hakkasid talle saabuma pisikesed kingitused luksuskaubamärkide  omajatelt.
Näiteks käekott, mis tema hinnangul ei olnud küll kallis,  kuid siiski tekkis tal kahtlus, kas ta võib selle kingituse vastu võtta.

Ilmneb ju psühholoogilistest uuringutest, et isegi pisikese kingituse  saanud inimene hakkab käituma, justkui oleks ta tänuvõlglane.
Ta  saatiski kingituse nõuandvale kogule edasi küsimusega, mida peaks  tegema.
Vastust veel ei ole.

Eestis käis meediast läbi juhtum, kus riigikogu liikmed said tänu oma  ametipositsioonile soodsamalt soetada Volvosid.
Kui parlamendil oleks  olnud nõuandev kogu, siis oleks saanud enne soodustuse kasutamist selle  kohta nõu küsida.
Ja kui nõuandev kogu poleks näinud sellises tegevuses  midagi taunitavat, siis oleks ka riigikogu liikmetel olnud end meedia  rünnakute eest lihtsam kaitsta.

Mul on kahju, et riigikogu on eetikakoodeksis loobunud nõuandvast  kogust ja ka vastavate volituste andmisest korruptsioonivastase võitluse  komisjonile, sest sellest oleks abi olnud just uutele liikmetele.
Aga  kokkuvõttes on hea, et arutelu riigikogu eetikakoodeksi üle on läinud  sisuliseks ja Eesti parlament jõuab ilmselt lähiajal selle  vastuvõtmiseni.
Kui esialgsed põhimõtted paigas, saab seda vastavalt  vajadusele jooksvalt täiendada.
Nagu on tehtud ka Euroopa Parlamendis.