Novembri viimasel nädalal kogunenud haigekassa nõukogu otsustas edasi  liikuda Eesti-sisese patsientide liikumise plaaniga.
See on seotud  oktoobris 2013 kohaldatud eurodirektiiviga 2011/24, mille käigus lisati  ravikindlustuse seadusse §61-1 «Väljaspool ravijärjekorda osutatud  tervishoiuteenuse hüvitis».
Kas poleks kena, kui kindlustatud isikud  saaks haigekassalt tagasi küsida osa rahast, mis nad on tasunud  väljaspool ravijärjekorda saadud tervishoiuteenuse eest?

Kõik pole kuld, mis hiilgab, sest kavatsetava muudatusega lükatakse  kõrvale Eesti ravikindlustuse põhiväärtused - solidaarsus ja õiglus -,  mis on 20 aastat olnud meie tervishoiu suurimateks saavutusteks ja  eeskujuks paljudele riikidele, sh kadestamisväärseks nii soomlastele kui  rootslastele.
Selgituseks - Eesti ravikindlustus tagab kõigile  elanikele võrdse kohtlemise nii rahalise panuse kui teenuste valiku  osas, kuid Soomes on 300 omavalitsust ja Rootsis 20 maakonda, mille  elanikel on olulised erisused arstiabi ulatuse ja selle kaasrahastamise  osas.

Seevastu Eesti ravikindlustus on taganud meie kindlustatutele võrdsed  ravivõimalused eranditult vastavalt vajadusele.
Lisaks on haigekassat  seni iseloomustanud elamine reaalsete vahendite piires, mis küll tekitab  pingeid, kuid on väga oluline saavutus.
Nüüd aga hakkaks hüvitist saama  isikud vastavalt oma soovidele ja maksevõimele, tuleviku abivajajate  arvelt.

Rahalise hüvitise õigus tekiks neile, kes kasutavad tasulisi  teenuseid, mis on praeguses Eestis see osa arstiabist, kus isiku  maksevõime ja subjektiivne soov domineerivad objektiivse vajaduse üle.
Plaan on kasutada osa ühisrahast nende teenuste eest tasumiseks, mille  rakendamine ei ole sedavõrd põhjendatud, et nende eest tasuks  ravikindlustus üldises korras.
Sisuliselt oleks see võrreldav rongide  dotatsioonirahast taksoarvete tasumisega neile, kes kiirema  kohalejõudmise soovi tõttu ei malda järgmist rongi oodata.
Mida rohkem  ressurssi kulub piiripealsete seisunditega tegelemiseks, seda napimalt  jääb abivõimalusi pärishaigetele.

Rahalise hüvitise rakendamist põhjendatakse sooviga suurendada  patsientide valikuvõimalusi, lühendada ravijärjekordi ja võimaldada  kiiremat eriarstiabi.
Neist esimest - patsientide valikuvabadust - ei  ole Eestis võimalik suurendada, sest ravikindlustatul on juba praegu  võimalus minna ravile üle mis tahes raviasutusse, kel on haigekassaga  leping.
Seega erinevalt Soomest ja Rootsist liigub maksumaksja raha  Eestis patsiendiga kaasa.
Haiged neid võimalusi eriti ei kasuta, sest  nad tahavad saada arstiabi, mitte liigutada haigekassasse kogutud raha  ega valida teenuseosutajaid.

Ka järjekorrad ei saa rahalise hüvitise abil kuidagi lüheneda, sest  tasulisena osutatud teenuse hüvitamine ei mõjuta mitte-tasulise teenuse  ravijärjekordi.
Vastupidi: kui praegu on raviasutustes üks järjekord -  need, kes ootavad ravikindlustuse vahenditest tasutavat plaanilist  haiglaravi või eriarsti vastuvõttu -, siis tekib sinna kõrvale  suurenenud nõudlusest teine järjekord isikutest, kes seni ei suutnud  endale tasulisi teenuseid osta, kuid hakkavad seda tegema, sest kulud  kompenseeritakse hiljem.

Majandusseadused kehtivad ka tervishoius - võimalus saada teenust  väiksema kuluga või võlgu suurendab patsientide nõudlust teenuse järele.

Suurenenud nõudlus ja seadusega garanteeritud rahaline hüvitis annab  võimaluse kiirlaenukontoritele ja tekib uus finantsteenus - võta täna  ravilaenu ja haigekassa maksab võlad.

Järjekorrast möödaostmise rahalise hüvitise aastaseks kuluks  haigekassale on pakutud 15-25 miljonit eurot.
Seejuures on jäetud  ütlemata, et rahaline hüvitis tagantjärele tähendab osa haigekassa  järgmise aasta eelarve kulutamist eelmisel aastal osutatud teenuste eest  tasumisele.
Tegemist on omapärase püramiidskeemiga, kus täna tekkinud  võla maksmiseks võetakse raha homsete maksumaksjate arvelt.

Solidaarsus tervishoius tähendab, et haigekassas ei ole minu raha ja  sinu raha.
Haigekassasse on kogutud meie raha, mida kasutatakse haigete  raviks vastavalt vajadusele, mitte minu ja sinu soovide kohaselt.
Selle  raha kasutamine väljaspool üldist (järje)korda on vaesuse ümberjagamine  rikkamatele.

Eesti elanikud väärivad enamat, kui olemasoleva rahastamise eest saab  pakkuda.
Valimisteni on aega kolm kuud ja erakonnad võiks ometi kord  jutuks võtta Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse ja pakkuda sisulisi  lahendusi, kuidas reaalselt haigeid aidata.
Kas selleks on  patsiendikindlustuse või patsientide sõidukuluhüvitise sisseseadmine,  järelravi toetamine ja koduõenduse arendamine, hambaravi hüvitise  taastamine või miski kolmas.
Kui soov arstiabi kättesaadavust ja õiglust  arstiabis oluliselt suurendada on tõsine, siis ei tohi avada ühisrahale  väljavoolukanaleid, vaid ravikindlustusse tuleb püsivalt suunata  lisaraha.