Mina ja Eesti    Kui ma olin Hispaanias, ma ei teadnud peaaegu mitte midagi Eestist.
Ma tundis muidugi okupatsioonist ja kus Eesti asub.
Aga see oli kõik.
Muidugi ma ei osknud eesti keelt ja ma ei sain aru, kui eestlased räägisid!
Ma olin alati nii "mis lahti on?
". Põhimõtteliselt, ma olin väga rõõm, et ma käisin siis.
Ometi kui ma olin randas eelmisel päeval, ma arvasin: miks ma sõitan Eestimaale?
Loomulikult ma tahtsin elada selle inimestega.

Ma jõudsin kahekümnendal juulil.
Ma olin oma isaga ja me olime siin (hotellis) viis päeva.
See aeg oli tore.
Järgemisel päeval ma kohtusin Eesnimi ja Eesnimi.
Me elasime koos üliõpilaste ühiselamus, Karu tänaval.
Mul vedas.

Suvel me õpisime eesti keelt Tallinnas.
Ma jään rahule sellega.
Me olime Saaremaal, Tartus, Narvas... Ma ei tea, mis ma pean rääkida rahvast.
Põhimõtteliselt ma mõtlesin, et nad oli lahkesed, lõbused ja jutukad.
Hiljem ma tegin avastust: mitu ei ole nii visakad.
See tähandab, et mul olid probleemid siin.
Siiski, mulle meeldib Tallinn ja ma armastan seda aega siin.
Reisidele ma tuttvusin mitu inimest.
See on samuti kaunis küll!

Mina korraldasin minu sünnipäeva Eestis.
Ma olin natukene kurb, sest ma ei olnud kodulinnas terve perega.
Ma ei soovinud mitte pidu vaid kingitust.
Aga hiljem, mu sõbrad käisid külas: me jõime, me sõime, tantsisime... Õhtul me ostsime alkoholi ja jõime väljas.
Neljakümnendal veebruaril me käisime restoranis.
Minu sugulased ja sõbrad andsid mulle üht erilist kingitust.
Kell üheksa ettekandja tuli koha ja me tellisime.
Ma tellisin kilpkoonasuppi ja õunamahla.
Ma ei tellnud magustoidu, sest mulle ei meeldi.

Pärast seda me läksime kinno.

Minu sünnipäeval Eesnimi ja Eesnimi räägisid: "Palju õnne sünnipäevaks.
Üks väike rõõm las olla igas päevas".
Mulle meeldis üsna.
Siiani ma olen rõõmus.
Ma oleks kurb, kui minu seiklus lõpetaks.