Ajaleht on tähtis infoallikas meie tänapäevases alus.
Vaatamata sellele, et praeguses maailmas on meil kasutusel erinevad infoallikad, ajalehed on heal tasemel.
Inimsed ostavad ja tellivad ajalehte, et saada viimased uudised ning lihtsalt selleks, et nautida lugemist.
Kõik ajalehed on erinevad ja igaüks on omamoodi hea.

Selles töös tahaks ma analüüsida kaks ajalehte - Äripäev ja Õhtuleht.
Minu poolt valitud ajalehed on Äripäeva ja Õhtulehe reedesed numbrid, mis on ilmunud 16.
märtsil ja 23.

märtsil.
Selles uurimuses hakkan ma võrdlema neid ajalehte.
Kõigepealt alustan sellest, et vaatan need ajalehed läbi ning kiirjutan ajalehe ülesehitusest (rubriigid ja osakonnad).
Järmise etappina on mul plaanis analüüsida ajalehtede üldilme ehk kujundust, kirja, illustratsioone, keelekasutust jt.

Ajalehe ülesehitus.

Nii Äripäev kui ka Õhtuleht on omamoodi huvitavad.
Osakonnad on osad, milleks ajaleht on jagatud.

Igas ajalehes on üldised osakonnad olemas: uudised, arvamus.
Kui vaadata põhjalikumalt, siis teised osakonnad on mitmesugused.
Õhtulehes saab leida järgmised osakonnad: naine, oma kodu, film, välismaa, kultuur ja meelelahutus, kuulutused, sport.
Äripäevas saab leida järgmised osakonnad: portree, luubi all, vaatlus, elamus, sündmus, puhkepäev (eraldi trükkitatud väljaanne, mis on pandud ajalehe sisse), turism (ühes Äripäeva numbris on ka eraldi trükkitatud väljaanne, mis on pandud ajalehe sisse), börs (osakond, kus on jutud pangadest, rahaturust ning investeerimisest), auto, tervis, noored.

Mõlemates ajalehtedes on osakonnad hästi jaotatud, vaid Õhtulehes asuv osakond, mille nimeks on Oma Kodu läheb, minu meelest, liiga pikemaks (rohkem kui 3 lehekülge).
Äripäeva ajalehes olev osakond Turism on ka liiga pikaks läinud.
Kui rääkida Äripäevast, siis kohe tahaks öelda seda, et eraldi trükkitud osakonnad Turism ja Puhkepäevad ei ole kõige parim variant.
Minu arvates oleks parem, kui kõik osakonnad oleksid kirjutatud ajalehe sisse, mitte eraldi.
Eraldi trükkitud osakonnad pole mugavad lugemise ajal ning need vahelehed langevad kogu aeg ajalehest välja.

Lisaks sellele igas ajalehes igas osakonnas on liiga palju erinevaid reklaame.
Minu meelest reklaam on hea asi ja kindlasti peaks olema igas ajalehes, vaid see hakkab ärritama, kui reklaami on liiga palju.
Vaadates Õhtulehe märkasin ma seda, et igas osakonnas on liga palju reklaami, st.
Igal lehel on reklaam, mis on paigutatud erinevates lehe osades (lehe aal, lehe üleval, lhe küljelt).
Äripäevas on seda vähem.
Ma arvan, et oleks parem, kui igas osakonnas olkes mingi reklaam, mis vastaks selle osakonna teemale.
Näiteks auto osakonnas oleks autode reklaam, mitte teisel lehel uudiste osakonnas, nagu see ongi Äripäeva numbris.

Osakondade sees võib lood omakorda koondada rubriikidesse.
Õhtulehe uurides märkasin ma järgmised rubriigid: riik, krimi, ilmateade jt.
Äripäevas on erinevates osakondades erinevad rubriigid: transport, internet, poliitika, turva, õpingud, raha, karjäär jt.
Ei sa mitte mainida ka seda, et Äripäevas puudub Spordi osakond ning sellesse kuluvad rubriigid.
Õhtulehes on aga see osakond olemas ning üsna hästi kujutatud.
Repotraazid on küllaltki huvitavad ning enamasti on kirjas uudised, mitte intervjuud.
Pildid on piisavalt suured ning peegeldavad spordi dramatismi.
Tavaliselt igas Õhtulehes spordi osakonnas on üks või kaks peamist uudist, mis on konkreetselt kirjeldatud ning kindlasti suure fotoga.
Teised spordi uudised on hästi lühikesed aga ikkagi mõne pildiga, mis teeb uudise huvitavamaks.

Kujundus.

Ajalehe kujundus on ajalehe sisu korrastamine lugejale kergesti vastuvõetavasse ja sisuga sobivase vormi.
Kujundus näitab meile tekstikirja, pealkirjade kirja, lehekülgede ülesehituse, värve jt.
Lehekujundus peab olema lihtne ja selge.
Tekstikiri peaks olema hästi loetav, veerud peavad olema paraja lajusega ja pikkusega.

Kui võrrelda Õhtulehe ja Äripäeva omavahel, siis võin õelda seda, et mulle täiega ei meeldi see, et Äripäev on trükkitud nn.
heleroosal paberil.
Minu arvates ajalehe standaartne värv- valge.
Valgel paberil kirjutatud tekst on paremini loetav.
Ajalehed kujundatakse tavaliselt läbivalt ühes stiilis, kasutatakse kord paika pandud kirja- ja pealkirja tüüpe, sama tüüpi kujundusega lehekülgi.
Nii see toimubki mõlemates ajalehtedes.
Nii Õhtulehes kui ka Äripäevas on objektiivsed ja mõjutavad paljusid lugejaid lood nn.
uudised, artiklid, ülevaated majandusest ja poliitikast.
Igas ajalehes saab ka leida teise rühma lood nn.
kultuur, mood (mida saab leida Õhtulehe osakonnas naine), huvitavad kohad (mida saab leida Äripäevas osakonnas turism).

Börsiinfot saab leida Äripäevas, Õhtulehes aga see puudub.
Äripäevas kasutatakse liigendamiseks tiiteltähti ja paremaks eraldamiseks jooni.
Kõige tähtsam on siis kujunduse lihtsus.
Kõik pealkirjad ja pankade nimed on punast värvi ning lugeja saab kergesti orienteeruda sel lehel ning kiiresti leida otsitava informstsiooni (näiteks aktsia hinnataseme).

Üldiselt nii Õhtulehes kui ka Äripäevas valitud kirja suurus on üsna tavaline.
Kasutusel on erinevaid tähte, mis muutub artikleid mugavamaks silmade jaoks (lugemise ajal).
Peamiselt lood on musta värvi, vaid mõned fraasid, pealkirjad ning katkendid on teist värvi.

Tiiteltäht on lõigu esimene täht, mis on laotud suuremas kirjas.
Nii Õhtuleht kui ka Äripäev ei kasuta tiiteltähte oma lugudes.
Lõigude esimesed tähed on tavalises kirjas, mis ei muutu ajalehte halvemaks ega paemaks.
Igas tekstis on olulisi ja vähemolulisi osi.
Igas ajalehes on kasutusel esiletõstmisviisid.
Esimeseks on iga pika loo alguse paigutamine kapslisse ning loo sees oleva info rõhutamine väljavõtete abil.
Seda saab näha mõlemates ajalehtedes.
Äripäevas on näiteks hästi suured pealkirjad, Õhtulehel on need paksemad.
Seoses sellega Äripäevas on suurem ka kapsli kiri, Õhtulehes on see aga paksem.
Minu meelest Äripäeva mõnedel lehtedel on liiga suureks läinud pealkirjad, mis võtavad enda alla palju tühja ruumi (osakonnad vaatlus, portree, luubi all).
Mul tekib niisugune tunne, et Äripäevas on liiga palju tühja ruumi, sellepärast mõned pealkirjad on hoopis silmatorkavad, ühesõnaga gigantsed.
Õhtulehes ei leidnud ma sellist probleemi.
Enamus pealkirjsdest on ühesugused.
Pikad lood kasutavad suuri pelakirju, lühikesed- väiksemaid pealkirju.
Pealkirjad mõlemates ajalehtedes on enamasti musta värvi.
Äripäevas mõned pelakirjad on halli värvi, mis minu meelest üldse ei sobi selle heleroosa paberi jaoks.
Kui rääkida keelekasutusest, siis märkasin ma seda, et Äripäevas on pigem asjalik mitte igapäevane keel.

Õhtulehes aga vastupidi.
Ajalehtede lugedes ei märganud ma ortograafia vigu ega võõrsõõnu kasutust.

Igas ajalehes on üks põhiline veerulaius.
Kui võrrelda veerulaiust Äripäevas ja Õhtulehes, siis võin täpselt öelda, et nii ühes kui ka teises ajalehes veerulaius suurel määral ei varieeri.
Peamiselt mõlemad ajalehed kasutavad üht ja sama veeerulaiust, mi son selge äratuntav, ei ole liiga lai ning lehekülg ei lähe liiga kirjaks.
Mõned artiklid kasutavad teisi veerge, aga see ei torka silma ning ei muutu ajalehe halvemaks.
Mõlemates ajalehtedes leidub pikemaid veerge.
Pikad veerud nõuavad omakorda suurt pealkirja ja suurt pilti.
Nii see ongi Õhtulehes ja Äripäevas.

Mõnedel lehtedel on liiga pikaveerulised lood ning peaaegu ei ole pilte.

Sellised leheküljed on liiga pikad, hallid ning rasked lugeda.
Näidisena võiks tuua Õhtulehes olevat osakonda, mille nimeks on arvamus.

Esikülg.

Ajalehe esikülg identifitseerib ajalehe ja teatab lehe sisu.
Esikülje ülesandeks on meelitada lugeja lehte ostma, muuta vaataja lugejaks.
See tähendab, et esiküljel peab olema mingi erakordne ning päevakajaline uudis ehk foto.
Kui võrrelda Õhtulehe Äripäevaga, siis ütlen seda, et Äripäeva esilehekülgedel on enamasti poliitilised või majanduslikud uudised ja pildid.
Õhtulehe esilehtedel on aga erinevad uudised, mis on seotud kasvõi kultuuriga, televisiooniga või isegi tähtsama juhtumiga.
Tavaliselt on esilehel rohkem fotosid, suuremad pealkirjad kui sisekülgedel.
Nii Äripäeva esilehel kui ka Õhtulehe esilehel saab näha sisukorda lühikeste resümeedega.
Minu arvates on see lahutamatu osa iga ajalehe jaoks, sellepärast, et iga lugeja saab teha kiiret ülevaadet tähtsamatest uudistest ning otsustada kas osta selle ajalehe või mitte.
Õhtulehe esileheküljel on rohkem erinevaid fotosid, mis minu meelest teeb selle ajalehe huvitavamaks.
Ühe Õhtulehe numbri (23.marts) puuduseks on see, et esilehel on reklaam.
Ma arvan, et esileht ei ole õige koht reklaami jaoks.
Esilehel peavad olema tähtsamad ja huvitavamad muudised, mida sisaldab ajaleht.
Mõlemate ajalehtede esilehel on väga suures kirjas pealkiri, põhitekst aga puudub.

Tähtsaim lugu asub tavaliselt kolmandal leheküljel, tavaliselt on ka seal teised lood, mille pealkirjad on esilehel välja toodud.
Õhtulehes on aga see asi vastupidi.
Ühes Õhtulehe numbris on tähtsaim uudis 4. leheküljel, teises aga isegi 10.
lehel.
Minu meelest selline paigutamine ei ole eriti korrektne lugejte jaoks.
Lisaks sellele tahaks veel mainida ka seda, et esilehel, kus on paigutatud tähtsaim uudis ja foto, ei ole mingit numeratsiooni.
Seoses sellega ei tea lugeja, mis leheküljel asub tähtsim uudis ja peab sirvima kogu ajelehe läbi selle uudise ostmiseks.
Äripäevas on teistmoodi.
Tähtsaim uudis on tavaliselt neljandal leheküljel ning esilehel on seda näha (esilehel on numerastioon, mille järgi saab vaadata, mis lehel asub üks või teine uudis).

Kaksikleheküljed.

Avatud ajalehes kõrvuti asuvad leheküljed on nimetatud kaksikleheküljeks.

Ma tean, et tavaliselt kaksiklehekülje vaadates langeb pilk esmalt parempoolse keskle elemendile ja liigub sealt vasskpoolse lehekülje keskele elemendile.

Kui vaadata Äripäeva, siis siin on selline asi, et parempoolsel lehel on suures formaadis reklaam (auto reklaam).Minu meelest tahab lugeja näha mingit huvitavat uudist või pilti, mitte reklaami, mida saab leida igast kohast (televisioon, raadio, tänav jne).
Sama lugu toimubki ka ühes Õhtulehe numbris, kus parempolne leht on reklaami leht.
Teises Õhtulehe numbris on aga kujutatud suures formaadis foto, mis kuulub parempoolsel lehel kirjutatud uudisele.
Puuduseks on see, et uudis on politseireidist, mis toimus Luua metsakoolis.
Reidi tulemusena tuvastas politsei, et seitse õpolast olid kasutanud mõnuainet.
Vastavalt selle uudisele on pildil kujutatud 7 noormeest, kes ei olnud nende seitsme noormehe seast (just sellise fotoallkirjaga).
Milleks on siis see polt trükkitud, kui see isegi ei vasta uudise sisule.

Üldiselt nii Äripäevas kui ka Õhtulehes ei lõhu murdejoon olulist detaili fotol.
Puuduseks on ka see, et ühes Õhtulehes on kasutusel keskelt katkev pealkiri, mis ei ole mugav lugemise ajal.

Foto.

Foto on teksti kõrval teine viis informatsiooni vahendada, mite lihtsalt dekoratsioon.

Mõlemates ajalehtedes on kasutusel fotod, mis äratavad huvi, sunnivad lugejad peatuma, täiendavad teksti.
Äripäeva vaadates märkasin ma seda, et selles ajalehes on piisavalt palju suuri fotosid.
Suur foto on tavaliselt väärt kahte või isegi kolme väiksemat.
Õhtulehes on sama lugu.
Peaaegu igal leheküljel saab näha suuremat fotosid.
Nii Äripäevas kui ka Õhtulehes saab leida dokumentaalfotod, mida saab jaotada  1)      sündmusfotodeks  2)      objektfotodeks  3)      portreefotodeks  4)      grupifotodeks  Kui võrrelda neid ajalehte, siis Äripäevas on rohkem portreefotosid.
Paljudel leheküljedel on kujutatud mingi kindel isik, kellest on kirjutatud uudis, reportaaz, intervjuu jne.
Õhtulehe sirvides märkasin ma sündmusfotod.
Näidisena võin tuua 4. leheküljel olevat foto, kus on kijutatud sokeeriv autoavarii.
Järgmise näidisena võiks tuua ka selles numbris välismaa osakonnas asuvat pilti, mis kirjeldab 11. septembril 2001 toimunud ohvriterohke terrorirünnaku New Yorgis.

Üks hästi suur grupifoto on Õhtulehe spordi osakonnas, kus on pildistatud Narva Trans jalgpallimeeskond.
Tavaliselt peetakse spordifotod dünaamilisteks, dramaatilisteks ning emotsionaalseteks.
Õhtulehe mõlemates numbrites spordi osakonnas on kenasti tehtud tavalised pildid.
Fotod ei ole spontaansed, sportlaste näod on ilusad ning ei pööra eriti tähelepanu mingi lõbusa või ebatavalise näoilmele.
Mõnikord on küllaltki raske aru saada, kas foto on lavastatud või mitte, nagu Õhtulehes 9. leheküljel välismaa osakonnas.
Igas ajalehes saab leida lavastatud ehk poseeritud fotod.
Minu meelest need on kõige standaartsed fotod ning kui neid on liiga palju, muutub ajaleht tüütavaks, halliks.
Eriti ilusad fotod on Äripäevas turismi osakonnas .
Need fotod iseloomustavad maailma huvitavaid ja ilusaid kohti ning on tegelikult vapustavad.

Tahaks mainida ka seda, et mõlemates ajalehtedes on nii horisontaalsed kui ka vertikaalsed fotod olemas.
Ma märkasin seda, et Äripäevas olevad suured fotod on tavaliselt vertikaalses formaadis, vaid mitte kõik fotod.
Vertikaalsed fotod peetakse dramaatilisemaks ja dünaamilisemaks.
Üldjuhul mõlemates ajalehtedes on rohkesti nii vertikaalseid kui ka horisontaalseid fotosid.
Tavaliselt on fotod nelinurksed, aga sellistes ajalehtedes leidub ka ümmarguseks lõigatud pilte (näiteks Õhtulehe numbris 6. leheküljel uudiste osakonnas asuv pilt, 32.

leheküljel spordi osakonnas all olev pilt).
Peaaegu kõik ajalehtedes olevad pildid on visuaalselt seotavad.
Kõik fotod on korralikult lõigatud ning enamasti värvilised.
Ma märkasin ainult kaks must- valget fotod (Õhtulehe 36.
ja 12-13.
lehekülgedel asuvad fotod.
Fotost võib tavaliselt aru saada mitmel viisil.
Ajalehes on foto info vahendaja ja peab olema üheselt mõistetav.
Igal pildil peab olema fotoallkiri, isegi portreefotol.

Õhtulehe vaadates märkasin ma mõned pildid, mis on ilma allkirjata.
Näidisena võin tuua Õhtulehes 3. lehel üleval asuva pildi.
See portreefoto on paigutatud kahe artikli vahel ning see on ilma allkirjata.
Lugeja ei sa kohe sellest asjast aru, et mis uudisele kuulub see foto ja kas on üldse siin vaja seda pilti.
Õhtulehes saab leida veel selliseid, ilma allkirjata pilte.
Minu meelest toimetajad peavad pöördama tähelepanu sellele, et iga pilt oleks allkirjaga ning annaks lugejale mingit informatsiooni.
Äripäev on selle vastand.
Äripäevas olevad fotod on allkirjaga, sõltumata sellest, kas foto on suur või väike, tähtis või kõrvaline, sündmusfoto või portreefoto.
Mõlemates ajalehtedes eristub fotoallkiri selgelt ajalehe põhitekstist, st.
on see kirjutatud poolpaksus kirjas.

Järelduseks tahaks ma öelda , et mõlemad ajalehed nii Õhtuleht kui ka Äripäevaleht on omamoodi headning huvitavad.
Igal ajalehel on oma lugejaskond , kes eelistab üht või teist ajalehte.
Paljud lugejad ei pööra eriti tähelepanu mõnedele puudustele, aga neid leidub igas ajalehes üsna palju.
Mis puutub minusse , siis ma kindlasti muudaksin paberi värvi, millel on trükkitud Äripäev, pööraksin tähelepanu fotodele (teeksin rohkem spontaanseid fotosid) ning fotoallkirjadele, mis puuduvad Õhtulehe mõnedes kohtades.
Kindlasti peab midagi ette võtma, et vältida üleliigset reklaami, mis leidub peaaegu igas ajalehes ja isegi esileheküljel.
Ei saa märkamata jätta ka seda, et mõned osakonnad lähevad liiga pikemaks aga mõned üldse puuduvad.
Ühesõnaga ei eksisteeri veel ideaalne ajaleht ning toimetajad peavad täiustama oma teadmisi ning oskusi.
Võib- olla just Äripäev või Õhtuleht muutuvad täiusliku näidiseks teiste ajalehtede jaoks.