Kuidas mõtestada lahti, kes on sõber?
Mõningate inimeste jaoks sõber tähendab seda inimest, kelle peale võib loota, kes aitab igas olukorras, kellele võib oma muret kurta ja kellega on koos meeldiv aega veeta.
Osade inimeste jaoks on see aga hoopis midagi vastupidist, nende jaoks sõber ei oma erilist tähendust, oluline on lihtsalt suhtlemine.
Lugesin Henno Sassi teost "Mina olin siin 1: esimene arest".
Teoses räägitakse noormehest, kes läks halvale teele sellepärast, et laual oleks leib.
Väga paljud noored tänapäeval on sunnitud langetama valesid otsuseid erinevate probleemide tõttu, et kuidagi iseseisvalt elus hakkama saada.
Need probleemid võivad olla igasugused.
Selle raamatu peategelase mure seisnes selles, kuidas teenida raha oma unistuste täitmiseks.

            Teose "Mina olin siin" peategelane oli noormees, kelle nimi on Rass.
Ta oli seitsmeteistkümneaastane ja õppis eliitkoolis, kuna ta oli intelligentne, tark ja mõistev, ning tema unistuseks oli saada heaks arstiks.
Rass elab koos oma tüdrukuga, kelle nimi on Säde.
Noormehel ei olnud ema ja isaga oli ta tülis.

Tal ei olnud kedagi, kes teda toetaks ja hoolitseks tema eest.
Rass oli suhteliselt iseseisev, kuid tal oli väga raske teenida raha, et korteri üüri maksta ja süüa osta.
Siis aga Rass kohtus endise vangiga, kes oli narkoärimees.

Tal oli vaja narkodiilerit ja Rass nõustus seda tööd tegema, kuna tal oli raha vaja.
Sellest otsusest alates oli Rass ümbritsetud halbade inimestega ja pidi tegema ebaseaduslikku ja räpast tööd, et elus hakkama saada.
Ta ei müünud ainult narkootikume, vaid ka varastas bensiini ja müüs seda edasi.
Rass üritas raha kokku hoida, et saaks minna arstiks õppima.
Loo lõpus ta võetakse koos sõpradega vahi alla.
Rassi jaoks oligi see parim võimalus uue elu alustamiseks, alga alles pärast mitmete aastate veetmist vangis.
Kui tal oleks olnud toetav perekond ja parem elu, poleks ta ehk sattunud halvale teele.

            Arvan, et kõik oskavad tuua näiteid elust, sarnaseid juhtumeid, mis ei ole ilukirjanduslik väljamõeldis.
Näiteks algklassides õppides oli mul klassivend, kellel kahjuks polnud vanemaid.
Ta vanemad olid hukkunud autoavariis ja poisile jäi lähedastest ainult vanaema.
See asjaolu mõjutas teda aga väga - ta muutus veidraks, tema käitumine oli ebatavaline, hakkas vähem suhtlema oma klassikaaslastega, oli näha, et ta hoidis kõiki tundeid enda sees.
Põhikooli ajal võis märgata, et ta hakkas aina rohkem meist kaugenema, tema käitumine muutus veel rohkem ja ka tema välimus.
Me kõik mõistsime, et tal olid nii finants- kui ka kasvatusraskused.
Võis arvata, et poiss ei kuulanud enam vanaema arvamust, tegutses iseseisvalt.
Poissi mõjutas rahapuudus, ta ei võtnud osa kooli üritustest.
Me suhtusime mõistvalt, kuna oli arusaadav, et ainult vanaema pensionile ja lastetoetusele tuginedes oli neil raske elada.
Ka tema sõpruskond muutus Poiss hakkas suhtlema vanemate noormeestega, kellel oli juba tol ajal halb reputatsioon.
Ütleme nii, et see suhtlemine tõi kaasa uusi muresid.

Näiteks probleemid käitumisega tunnis, suhtumine pedagoogidesse, tundidest põhjuseta puudumine jne.
Kuid sellega asi ei lõppenud.
Ühel päeval, tunni ajal, astusid klassi sisse kaks politseinikku ja kutsusid õpetaja ja selle poisi välja.
Hiljem  saime me teada, et teda süüdistatakse kuritegudes, milleks olid varastamine ja vandalism.
Kõigile oli arusaadav, et tema ei olnud ainus, kes sellesse segatud oli.
Aga poiss ise ei andnud kedagi välja, vaid väitis, et tema on ainsana süüdi.
Nüüd ma mõistan, et ta tahtis saavutada austust nende vanemate poiste poolt või lihtsalt kartis, et nemad pööravad talle selja või peksavad ta hoopis läbi.
See jääb meile igavesti saladuseks.
Kuid tema kuriteod põhikooli ajal ei lõppenud.
Pärast üheksanda klassi lõpetamist ei kuulnud keegi temast enam midagi.
Aga just nüüd hiljuti keskkooli ajal saime teada, et meie endine klassikaaslane oli koos nende pahade poistega juuatäis peaga varastanud auto ja sattunud avariisse.
Üks neist neljast jäi ellu, kuid see ei olnud kahjuks  meie endine klassivend.
Hiljem oli ajalehes artikkel, kus kirjeldati juhtunut.
Me olime šokeeritud sellest, et meie klassivend oli see, kes oli põhjustanud selle õnnetuse.
Tema oli lõhkunud auto klaasi, istunud rooli ja teinud avarii.
Ma ei suutnud uskuda, et see oli tema, kuid kõik faktid rääkisid vastupidist.
Võibolla juba algkoolis oleks pidanud rohkem poisile tähelepanu pöörama ja ei oleks tohtinud lasta tal suhelda nende pahade poistega, vaid oleks pidanud talle rohkem hobisid võimaldama.
Tehes kõike õieti, oleks ehk olnud võimalik seda kõike vältida.
Nüüd aga me ei saa teada, mis oleks olnud teismoodi.

            Tänapäeval kirjutatakse ajalehtedes, internetis ja uudistes väga palju noortest, kes on sattunud halvale teele ning saanud selle eest karistada.
Noored teevad väga palju rumalusi sattudes halba keskkonda.
Sõbrad, kes ei ole just kõige paremad, ja nende mõju paneb noori tegema pahandusi, langetama valesid otsuseid.
Arvan, et minu loetud kirjandusteos "Mina olin siin" ei ole väljamõeldis ega liialdus, selliseid juhtumeid kohtab tänapäeval suhteliselt palju.
On  veel hullemaid asju noortega juhtunud, näiteks alkoholijoobes autoga ringi sõitmine, kuna seda tahavad sõbrad, inimeste tapmine ja röövimine.
Sõprade seltskonnas noored tahavad olla popimad ja tõestada, et ta on paremad.
Selleks nad teevad jubedaid asju, sest just halvad sõbrad panevad neid asju tegema.

            Lugesin ka üht artiklit, mis pani mind tõsiselt mõtlema.
Minu kodukandis juhtus üks autoavarii, mille põhjustas noor poiss.
Ta oli kuueteistaastane, kellel polnud veel autojuhilube.
Tema sõber oli viis aastat vanem ja istus selles autos tema kõrval.
Poisid tahtsid nalja teha, kuid see nali lõppes halvasti.
Noorem poiss sai surma.
Selle juhtumi peale mõeldes, tekkis mul tohutult palju küsimusi.

Miks vanem poiss pani just noorema rooli?
Miks oldi alkoholijoobes?
Miks tehti seda nalja pärast?
Ma ei tea neile küsimustele vastuseid.
Ehk on põhjus, miks vanemad poisid kasutavad noori ära ja miks just nemad avaldavad noortele suurt mõju, selles,et .
nad on ise veel lapsed ja mõtle võimalikele tagajärgedele, neil puudub ohutunne.
Selle vanema poisi pärast sai süütu noor inimene surma, aga ellu jäi just tema - vanem.
Ellu jäi ta võibolla sellepärast, et järgmine kord ta mõtleks oma tegude üle ja ei teeks rohkem selliseid rumalusi.
Usun, et see oli talle õppetund kogu oma eluks.

            Üks näide veel ühest väga tuntud teosest " Kuidas elad, Ann?
". See teos on üks minu lemmikraamatutest, mida olen korduvalt oma elu jooksul lugenud, käisin isegi etendust vaatamas.
Lugu oli tüdrukust, kelle nimi oli Ann.
Ta usaldas inimesi, eriti oma sõpru, hoolist nendest ja oskas neid hinnata.
Kord  leidis Ann oma ema päeviku ja olles selle läbi lugenud, otsustas ta põgeneda, kuna ta solvus oma ema peale.
Ta läks oma sõbranna Reena suvilasse.
Alates sellest päevast, kui ta sinna suvilasse saabus, toimusid seal koos sõpradega ainult peod.
Peohoos kadus ja sai surma üks tema sõpradest, põles maha ka saun.
Pärast seda otsustas Ann koju tagasi minna.
Nagu näha, ei olnud tema sõbrad just maailma parimad.
Ann oli tubli tüdruk, kuid tema sõbrad õpetasid teda jooma ja suitsetama.
Ann tegi suure vea, et põgenes sõprade juurde.
Ta oleks pidanud ikkagi emaga rääkima ja paluma, et ta seletaks lahti päevikusse kirjutatu.
Selles loos oli ka Anni ema süüdi, ta oleks võinud kohe Annile tõtt  rääkida, siis poleks Ann halvale teele läinud.
Järeldus on selline, et probleem ei ole ainult selles, millised on meie sõbrad, vaid ka millised on meie vanemad.
Sõpru me saame valida - vanemaid aga mitte.
Enne kui langetada mõni äärmuslik otsus, millel võivad olla halvad tagajärjed, tuleks ikkagi mõelda sellele, kas meil on seda ikkagi vaja või mitte.
Äkki on võimalik probleemi ka teisiti lahendada.
            Miks ma valisin just neid näited?
Sellepärast, et kõik need juhtumid räägivad sellest, kui suurt mõju omavad meile sõbrad.
Kõigis juhtumites peategelased sõltusid nii öelda oma "sõpradest".
Keskkonnas, kuhu nad sattusid, olid oma reeglid, eluviis ja tegevused, mis ei olnud seadusega kooskõlas.
Kõiki meid ümbritseb oma keskkond, mis jätab igaühele meist oma jälje - oled sa näitleja, tuntud sportlane või kes iganes veel.
Lähtudest sellest, võime me öelda, et igaüks valib ise omale tee, sest halvad inimesed ei sünni, vaid nendeks saadakse.
Ma usun ja olen nõus, et see tsitaat "Ütle, kes on su sõbrad, siis ütlen, kes sa ise oled" on õige ja oma sõpru tuleks väga hoolikalt valida.