Lugenud läbi Jaan Tangsoo noorsooromaani "Hanejaht", sattusin ma kimbatusse.
Algus  tuletab meelde mingit dekoratsiooni kirjeldust.
Peategelase kohutavast väljendusmaneerist, ropust sõnavarast ning väljaöeldust ei ole raske aru saada, et hakkab arenema draama.
Tegelaste nimesid ei mainita, peategelane kasutab sõnu "paps", "vanamees", "tema" jne.
Arvatavasti nimetab nii oma isa.
Ma ei saanudki teada peategelase nime, arvan, et tema nimi on Jaan.
Kui ma ei eksi, siis jutustuse autor Jaan Tangsoo kirjutabki endast.
Jutustus on lugemist väärt juba sellepoolest, et autor kirjeldab tõetruult narkomaaniks muutumise protsessi.

Olen noor inimene kindlate huvide, arusaamade  ja püüdlustega.
Mul on tore pere.
Mind armastatakse, minust hoolitakse.
Kuigi olen palju kuulnud ja lugenud narkootikumidest ja narkomaanidest, tean üht-teist koolitundidest, kuid see teema on mulle siiski võõras ja kauge.
Ma ei ole kunagi tõsiselt mõelnud sellest, kuidas narkomaaniks muututakse, kuid peale antud jutustuse läbilugemist minu arusaamad on paljuski muutunud.
Noorte probleemidega kohtusingi "Hanejahi" lugemisel.
Romaani peategelaseks on 20 aastane nooruk, kelle ema hukkus imelikel asjaoludel autoavariis.

Emast tundis Jaan hirmsasti puudust, sest ühes emaga läks ka isa.
Ja kuigi on ema surnud ning Jaan siunab ja manab teda, tunneb ta temast siiski puudust ja unistab muudkui sellest, kuidas ema puudumist millegagi korvata.
Ärimehest isa varustab poega rahaga lahedalt, puudust ei tundnud Jaan sellest kunagi.
Kuid aega oma pojaga tegelemiseks polnud.
Noormees teadis, et tal on isa olemas, kuna ta elas  isaga ühes ja samas  majas, aga samal ajal on ta oma pojast kaugemal kui mõni samblavärvi marsielanik.
Poeg ei saa kunagi isale pihta, passib vahel peale nagu viimane tola, kuid kunagi ei saa jaole.
Oma isas näeb ta närvilist vanakuradit, kes röögib kui elajas iga asja peale ja käib ringi niisuguse näoga, nagu oleks tal tripper püksis.
Veel ütleb noormees, et papsitaoliste töönarkomaanide koht on hullaris, sest temasugused ongi selle maailma pahupidi pööranud.
Rabelevad nagu kari põrunuid, saavutavad palju, jõuavad kaugele ja ajavad raha kokku, just nagu peituks selles kuratlik õnn, mis kaalub kõik muu ... Parem elagu ja tundku elust mõnu, kuid ei - mõnutsemine võtvat aega, aeg aga olevat raha.
Poeg vist tegelikult teab, miks isa niisugune on.

Isa ei saa lihtsalt ema surmast üle, kuigi sellest on möödas neli aastat.
Poeg on kuulnud isa mitmel ööl magamistoas tönnivat.

Minu meelest kirjeldada peresuhteid paremini, kui tegi seda peategelane, ei saagi.
Neid suhteid pole olnudki.
Sellises peres kasvav laps pole kunagi tundnud vanemate hellust ja armastust, lahkeid õpetussõnu.

Vanematel pole kunagi olnud aega ega tahtmistki oma lapsega tegelemiseks.

Sellises peres kasvav laps on õnnetu laps.
Kui laps aga tunneb end eemaletõrjutuna, hakkab ta elama oma elu.

Ja nooruk elaski oma elu ... Jutustuses näidatakse, kuidas Jaan hakkab järk-järgult igasugustesse ebameeldivatesse jamadesse sattuma ...  Mulle isegi meeldib, kuidas peategelane Jaan analüüsib oma tegemisi.
Ta ei süüdista oma paganama jamades mitte kedagi, isegi oma papsi mitte.
Ta kahetseb, et kohtas oma eluteel Pillet (töötab maksuametis, kelle käest jooksevad läbi kõiksugu andmed inimeste kohta) ja tema venda Dani.
Oleks pidanud hoidma end nendest inimestest võimalikult kaugele, vähemalt kolm kilomeetrit, kuid kust tema oleks pidanud teadma, kellega nende näol tegu on.
Palju hiljem saab Jaan aru, mis eesmärgil see naine temaga ameles.
Pille plaaniks oli Jaan mõrda tõmmata ja siis Dani ette lükata.
Ja see tal õnnestus.
Jaan osutus järjekordseks haneks.

Siit siis ka romaani pealkiri.
Olles linnakese  ühe vägagi jõuka mehe poeg, oli Jaan talle suureks saagiks.
Veel rohkem süüdistab Jaan aga iseennast.
Pärast ema surma kaotas ta igasuguse usu.
Ei usu enam mitte millessegi.
Ja kui usaldamatuse hood peale tulevad, siis muutub ta hoopis teistsuguseks inimeseks.
Süüdistab end liigses kergeusklikkuses ning peab oma veaks sedagi, et tal pole sellist nina, mis tunneks, milliste inimestega tegemist on.
Ja veel mõistab Jaan sedagi, et tema peas, nn tarkvaras, on midagi puudu.

Puuduolevat ei suuda ta aga üles leida, peab ennast lihtsalt lolliks.

Pillele vastandab autor Piiat.
Selle tüdrukuga sai Jaan olla niisugune, nagu ta tegelikult on.
Jaani arvates on see maailma üks vahvamaid asju, kui oled leidnud inimese, kellega saad rääkida kõigest.
Piia seltsis tundis Jaan end temaga vabana.

Inimestevahelistes suhetes on kentsakas asi, et kui oled korra inimeses kahtlema hakanud, siis hakkab kahtlus nagu soo sind endasse imama.
Neetud reaalsusest mõneks ajaks jalga laskmiseks, oma nina soustiks tõmbamiseks leidis Jaan võimaluse - enda täistõmbamise.
Jutustuse autor tahab, et Jaan püüaks selgusele jõuda, mis on nihu läinud, kuid ei tea, kust otsast pihta hakata ja kuidas olukorrast välja tulla.
Oma jamadega psühholoogi juurde minemist peab asjatuks, kuna kardab teiste poolt põlu alla sattumist ning jobukese sildi külgekleepimist.

Elu suurima vea tegi Jaan päeval, kui nõustus vana tuttava Pille soovitusel tegema üht pritsi, st narkotsi.
See oli Jaani jaoks täiesti tundmatu maa.
Pille sai Jaani oma oheliku otsa ning talutas nii, nagu tahtis.
Just sinna, kuhu vaja.
Jaan oli teel põrgusse, kuigi siis polnud tal sellest veel õrna aimugi.
Veidi hiljem sai Jaan aru, et millega oli tegelema hakanud, kuid lohutas end mõttega, et  paneb veel ühe pritsi ja siis teeb asjale lõpu.

 Mõtlen selle üle, et kui Jaan on võimeline oma elu üle mõtlema ja tegusid analüüsima, miks ta siis kaotab taju ning laskub halvale teele.
Kas tal tõesti pole iseloomu, ei usu endasse?
Mul on tohutult kahju, et Jaan saab aru küll, kui ohtlikul teel ta on, kuid samas ei suuda teha otsust selle nn nalja lõpetamiseks.
Mõistus püüdis selgeks teha, et narkots on nagu kaev, kuhu on väga lihtne sisse kukkuda, kuid välja tulla on tüki maad keerulisem ... Varsti polnud muid raha eest saadavaid asju Jaani jaoks olemas.
Ainuke asi, mida oleks tarvis, oli laks!
Selle laksu saamiseks kulutab Jaan kogu oma pangaarvel oleva raha.

Raha väljameelitamiseks hakkab isale valetama, isa tengelpungast varastamagi.

Süstitavast sodist jäi absoluutsesse sõltuvusse.

Pääseteeks on Jaani arvates järjekordne prits, ei miski muu.
Jaanist sai narkomaan... Vanaisa oli see mees, kes oli alati Jaani jaoks olemas, kellel oli aega rääkida huvitavatest asjadest, olla ta kõrval raskel hetkel, kes suutis pojapoja usalduse võita ning teda jalule aidata.
Nimelt  vanaisa aitas pojapoega ülessulamisel ja õigele teele suunamisel.

Loetu põhjal koostasin narkomaaniks muutumise skeemi (lisa 1).
Alles selle skeemi põhjal hakkasin ise aru saama, millist rolli mängivad lapse elus vanemad ja peresisesed omavahelised suhted.

Tähelepanekud narkotsi laastavast mõjust on  lisas 2. Kõige raskem oli lugeda Jaani süüdistussõnu isa aadressil.
Süüdistus algab sõnaga "Kui ... ".     Süüdistus on välja toodud lisas 3. Vanaisa oli see mees, kes oli alati Jaani jaoks olemas, kellel oli aega rääkida huvitavatest asjadest, kes suutis pojapoja usalduse võita (lisa 4).

 Minu arvates jutustuse viimased read on Jaani elus olulise tähendusega: "Komberdasin tagasi tuppa ja tundsin, et kõigest hoolimata polegi minu jaoks ehk kõik veel möödas ja ees võib olla nii mõndagi.
"  Minagi arvan, et Jaanist saab veel asja ...