Meie maailm - on suur ja mitmekesine, kus elavad täiesti erinevad inimesed.
Kõik nad erinevad üksteisest, igaüks on - eriline, võrreldamatu teistega.
Me värvime maailma paljudesse isikupärastesse värvidesse, tehes ta vaheldusrikkaks ja eredaks.
Inimkond on kui kunstiteos, mis loodud mitme jumaliku andega looja poolt.
Me oleme oma õnne sepad, kuna loome ümbruskonda enda ümber.
Iga inimene luues oma tulevikku võtab osa ka vormimisel ühiskonda, riiki, maailma.
Iga elutee - on väike osa ühisest mosaiigist, mis esimesel pilgul ei oma suurt tähtsust.
Kuid kui mitu selist väikest osa kokku panna, siis moodustavad nad hämmastavalt unikaalse ornamendi mida on võimatu meelega haarata.

Igaüks on võimeline looma oma saatust ja õnne.
See avaldus, nii täna kui ka iidsetel aegadel oli väga oluline.
Selleks, et olla kindel suveneme iidsesse Antiik-Kreeka maailma.

Kreeka mütoloogias Prometheus - Ipateta poeg, titaan, "mõtlev edasi", "arukas", "kaugelenägelik" sümboolne kujutis usuga inimkonda ei pidanud kinni jumalate sõnadest ning lõi Athena abiga savist inimesed ja jagasid neili oma oskusi ja tadmisi, et need oskaksid hoolikalt tarbida Maa rikkalikke vilju.
Uskudes oma loodud inimestesse vahetas ta oma saatuse inimkonna vastu.
Müüt Prometheuses on kui allegooria inimlikust titaanide võitlusest looduse ja progressi vallutamise nimel.

Me peame teadma, et nagu Prometheus, loome saatust, mis kooskõlas teiste saatustega moodustavad kogu maailma.
Inimesed peavad mõistavad, et me - oleme loojad ja maailma peremehed.
Vastutame nii kurja kui ka õiguste eest.

Meie elus on kohta lemmiku tegevuse, armastuse, rõõmu, edu ja õitsengule.
Meil on vaja ehitada hooneid, istutada aiad, hoida linn puhas, abistada nõrgemaid.

Ja tõepoolest, iga inimene on võimeline saavutama suuri asju, aidata kaasa selles maailmas, muutes selle veelgi paremaks.
Ainult meie tahtejõust ja visadusest oleneb edu.
Kui sa usud endasse - siis on kõik meie kätes ja eesmärgid on võimalik saavutada.

Igaüks meist on kunstnik ja looja.
Igaüks meist on oma õnne sepp.

Moodsat elu võrreldakse kui maailma tihedat konkurentsi, mida on võimelised taluma vaid tahtejõulisemad.
Sest kõik tahavad saavutada edu ja head karjääri.
Aga soov ja tahe - on vaid esimene, kuigi oluline samm pikal teekonnal täis takistusi ja ohte.
 Populaarseim seisukoht tänapäeval on sõltumata teiste tunnetest edasi minna savutades oma isiklikud eesmärgid.
Kas see on õige?
Mis tihti takistab edu?
Suurim edu takistus on ebakindel olek endas, kui kardame läbikukkumist.
Vahel inimesed loobuvad, annavad alla  ja on valmis aktsepteerima edutut asjaolu.
Ta üritab midagi muuta, kuid midagi ei juhtu.
Me peame täpselt teadma, et iga muutus on võimalik ainult täieliku usaldusega, kuid see eeldab püsivust ja järjekindlust.
Sama probleemi ees seisab kangelane raamatu "Null punkti" Johannes, kes tuleb uude eliitkooli ja leiab uusi tutvusi    Enneaegne pettumus.

Paljud meist üritavad tegeleda enesetäiendamisega, töö enda kallal, suurendada vaimset moraali, kuid mõnikord pooleldi läbi me tunneme, et ei ole mõtet.

Väikesed tagasilöögid põhjustavad depressiooni ja kogu elu esineb kui must lint.
Isegi kui eesmärk ei ole nii suur - ei peaks loobuma igal juhul!
Iga päev oleme silmitsi raskustega oma elu reisil, kuid ilma nendeta meie elu oleks igav ja ebahuvitav.
Võideldes keerukusega me muutume tugevamaks.
Julgelt minna edasi ja probleeme lahendada ükshaaval oleme valmis käsitlema kõike rohkem keerulistes olukordades.
Ületades oma hirmud, me kahekordistame oma tugevust.
Pöörates hirmu positiivseteks mõteteks teeme veel ühe sammu, kuidas saavutada oma eesmärke ja olla õnnelik.
Toetuse puudumine.
Nagu ma ütlesin, see  juhtub kui inimene ebaõnnestub töödates enda üle.
Sel juhul vajatakse toetust perest ja sõpradelt.
Me kõik oleme ühendatud teiste inimestega, kes on täiesti erinevad.
Igaühel on oma  arusaam, oma põhimõtteid.
Kahjuks pole keegi meist kadeduse eest kaitstud.
On ka selliseid inimesi, kelle jaoks välismaa majanduskasv ja enesetäiendamine on takistused.
Kõik, isegi väikesed võidud muudavad teiste teid edule ebamugavaks.
Vajalikuks võib osutuda mõnikord egoism, arendades mingi enda ebatavaline kava.
Mina-tegelane Johannes, kes nii pea, kui heidiku-staatusest nö klassi tippu tõuseb teise heidikuga ebaviisakalt käituma hakkab, oli vaieldamatult loo kõige säravam ja usutavam tegelane, temas võis inimese ära tunda küll.
Kuid seal oli teisigi: vaimselt haige ema, jääkuningannalik klassiliider Liisa, omas mullis ja segast peksev savukollist klassivend.

Kodused probleemid ja keeruline Lasnamäe õhkkond tundusid sedavõrd tõelised, et olin täiesti kindel, et lugu on üdini dokumentaalne ja tõestisündinud.
 Johannes ületas oma raskusi ja töötas välja   spetsiaalne kava, oma süsteemi, et saavutada populaarsust koolis.
Real võimalused.
On inimesi, kes tunduvad olevat lihtsamini võimelised täitma igasuguseid muudatusi.
Aga maailma võib muuta absoluutselt kõik.
Eesmärk ja realistlik hinnang oma võimete üle on oluline elus.
Nagu öeldakse "Unistada pole kahjulik", kuid teatud piiride taga.
Võime analüüsida ennast ja oma tegevusi peetakse väga väärtuslikuks oskuseks.
Üks peab õppima keskenduma ainult sellele mis hetkel tõepoolest oluline.
Võime kasutada oma mõistust, võimalusi, võimeid ja andeid maksimaalselt ära enda jaoks - see on kuldne kvaliteet, mis peaks välja kujunema igal isiksusel.
Eks öelda on alati lihtsam kui rakendada kõiki käesolevat praktikas, kuid ka mina pidin  parandama enda puudujääke, et saavutada eesmärke ning ma olen kindel, et kõik  eespool toodud omab mõtet.
Alguses püüdsin mõista, mis mulle ei meeldi ja mida ma ei oska.
Abiks võtsin vana tarkusemis kõlab nii: "Kui ei saa muuta situatsiooni, siis muuda oma suhtumist sellesse.
"   Päevast päeva kuuleme tarka sõna raadiost ja telerist kuid kui tõesti muuta asjaolud nii, et see mis segas aitaks, kas see ei teeks meie elu lihtsamaks?
Kui on loovat mõtlemist, meeldib luua, siis miks sundida ennast tegema muud tööd, mis nõuab tõelist teadust ainult sellepärast, et makstakse rohkem selle eest või on prestiižne?
Vaevalt et keegi lõpuks saab jääda õnnelikuks sellistes tingimustes.
Vägivald enda üle ei tee meid kunagi õnnelikuks.
Tohutu tahtejõu, kannatuse ja pühendumuseta pole võimalik näidatada ennast maksimaalselt tehes seda mis käib üle jõu.
Muutes ennast muudame oma elukvaliteeti.
Ei tasu karta minna edasi ja mõelda tulevikule või minevikule ning õppigu lõõgastuma probleemidest vähemalt mõneks ajaks, sest see on parim tee eduni.

Areng viib edasi ja uskudes endasse igaüks on võimeline saavutama oma eesmärke.

Igaüks on oma õnne sepp.