Paljud meist annavad sellele küsimusele jaatava vastuse.
Ning sellel seisukohal on loomulikult õigus eksisteerida, sest kogu elu me tõestame seda väidet oma tegevustega kõigepealt iseendale.
Mõned meist püüavad hästi korraldada oma karjääri ning selleks õpivad palju.
Teiste jaoks on aga tõeliseks õnneks pere, sugulaste ning sõprade heaolu.
Samal ajal on igal inimesel õigus otsustada ise, millisena ta tahaks oma elu näha, millise tee ta valib õnne saavutamiseks.
Kuid mitte kõik ei märka, et meie ellu tungib mingi kõrgem jõud, mis võib kas sundida meid õigele suunale või eksitada teelt.
Mõned hetked võivad lihtsalt muuta inimese tuleviku heaks või ka halvaks.
Algab saatuse mäng inimesega, ning ainult inimesest endast sõltub, kas ta väljub sellest võitlusest võitjana või mitte.

Niisugune õnne ja saatuse teede ristumine on eredalt väljendatud  Ene Sepa romaanis "Medaljon" (2009).
Teose peategelane - Heidi - on tavaline viieteistkümneaastane tüdruk, tubli õpilane, lugupeetud ja õnneliku  pere liige.
Võiks arvata, et mitte midagi ebatavalist ei saa siin juhtuda.
Kuid poolteise aasta jooksul elab ta läbi nii palju erinevaid sündmusi ja katsumusi, et on raske ette kujutada, kuidas noor neiu  sellega hakkama saab, kust ta võtab nii palju jõudu ja enesevalitsust.

Iga lahkuminek on alati tragöödia, sest ühe hetke jooksul lõpeb inimese terve eluperiood, selline aeg, kus inimene tunneb end õnnelikuna ning on rahul nii iseendaga kui ka kõige sellega, mis teda ümbritseb.
Eriti noorte jaoks on see  tõeline katastroof, sest nende unistused purunevad ning elu kaotab tähtsuse ja väärtuse.
Heidi polnud selles olukorras erandiks.
Et kõike seda unustada, tuli midagi oma elus muuta.
Kuid selleks valis ta liiga radikaalsed vahendid, nagu alkohol ja suitsetamine, mis peaaegu viisid pöördumatute tagajärgedeni.
(Mina julgeks väita, et sellised vahendid, mida tänapäeval kahjuks valivad küllaltki paljud noored oma probleemide lahendamiseks, on tegelikult nõrkade inimeste vahendid.
Aga sellest saavad nad aru ainult palju hiljem.
)  Ning nimelt sellel hetkel astus saatus mängu.
Ta andis Heidile võimaluse proovida oma õnne ehitada sellisena, nagu ta ise tahab.
Saatus kinkis talle noormehe Taneli, kes päästis neiut nii kehalisest kui ka vaimsest surmast ja  muutis  terve tema elu.
See oli tõesti nagu mingi ime.

Uus elu oli täis uusi inimesi, tegevusi, suhteid ning ka harjumusi.
See oli täielikult teistsugune, võrreldes sellega, mis oli varem.
Lisaks tõi see kaasa kõige olulisema - armastuse, ning sellega ka unistusi, lootusi ja ihaldatud õnne.
Kuid oma õnne eest hoolitsedes ning seda ehitades ei tohi unustada kõiki aspekte.
Loomulikult oli  Heidi õnnelik tänu oma armastatule ja sõpradele, kuid sedasama ei saa ütelda tema pere ja hariduse kohta.
Seetõttu, et peategelase eluviis pööras mitte eriti heale teele, tekkisid probleemid vanematega.
4. lõik Need proobleemid läbivad kogu teose (1.
"Hüvastijätt" lk.
73, 2. "Põlvkondade-vahelised arusaamatused" lk.
138, 3. "Gelogen" lk.
155)  Kõige halvem oli, et Heidi ja tema ema lihtsalt ei kuulanud teineteist, ei tahtnud probleeme lahendada või lihtsalt neid arutada.
Kaasaegsete noorte peredes juhtub seda tihti.
Pojad ja tütred ei räägi  vanematele sellest, kuidas nad elavad, missugused probleemid või mured neil on, sest noored kas ei usalda oma vanemaid piisavalt või ei tea, kuidas vanem põlvkond võib reageerida nende uudiste peale ning  lihtsalt ei taha oma probleeme vanemate õlgadele panna.
Mõned vanemad suhtuvad halbadesse situatsioonidesse liiga eelarvamuslikult ning probleemide üle arutlemise asemel hakkavad süüdistama oma lapsi kõiges, kuid see ei ole ju õige!
Kõik meist teevad kunagi vigu ning meil on vaja abi, et keegi seletaks, kuidas lahendada probleemi ning edaspidi seda vältida.
Heidi tundis sellest puudust, sest  tema isa, kes suhtus tütresse mõistmisega, polnud piisavalt lähedal.

Sellepärast sai noor neiu  palju lähedamaks Taneli ning tema sõpradega, sest nimelt nendega ta tundis end turvalisena ja õnnelikuna.

Haridus on alati olnud inimese eduka elu nurgakiviks.
Õnnestunud karjäärita ei saa mitte keegi korraldada oma elu piisavalt hästi.
Sellepärast püüavad paljud õpilased juba koolis saada kõike vajalikku, mis võiks olla kasulik  nende tulevases elus.
Kuid mitte kõik ei ole valmis selles vanuses pühendama ennast täielikult haridusele, sest mõned lihtsalt ei saa veel aru selle vajalikkusest, teiste  jaoks ei ole see aga antud hetkel nii oluline.
Heidi puhul oli kool täielikult asendatud suhetega, suhtlemisega tema jaoks tähtsate inimestega, nendega koos veedetud aja nautimisega.
Ning samal ajal, kui ellu tuleb tõeline armastus, siis mitte midagi ei saa selle arenemist segada.

William Shakespeare ütles: "Kes keerab keda ümber sõrme, on suur küsimus: kas armastus saatust või saatus armatust".
Võib öelda, et Heidi kohtumine Taneliga oli määratud just nimelt saatuse poolt.
Sellele juhib tähelepanu väga palju fakte: nimelt Tanel oli tol õhtul silla juures ning päästis Heidi; Taneli õel olid suhted Heidi endise poisi Reimoga; Tanel tuli õppima nimelt Heidi klassi tol aastal; ning vanal salapärasel medaljonil, mille Tanel kinkis neiule sünnipäevaks, olid nende mõlemate nimetähed.
Kuid nad ei oleks saanud õnnelikuks, kui nad ise ei oleks ühise õnne poole püüelnud.
Saatus andis neile võimaluse ning nad kasutasid seda.
Noored püüdsid alati mõista ja toetada teineteist, jagada oma muresid, probleeme ja ütelda kõike, mis oli hinge kogunenud.
Niimoodi kujunesid usalduslikud ja soojad suhted, mis olidki nende õnne aluseks.
Aga nagu "igas meepotis on ka tilk tõrva", oli selliste suhetega seotud eluviis, kus leidusid nii alkohol, suitsud kui ka uimastid.
Muidugi on see ebatervislik ja tekitab probleeme inimestega, kes on selle vastu, kuid samas oli see antud seltskonna eksisteerimise tingimus.
Samas oli see niisugune kogemus, mis näitas kui ohtlik see võib olla ning kuhu võib see viia.
Muidugi polnud õige, et Heidi järgis selle seltskonna tegevusi, kuid ainult niimoodi võis ta olla Taneli ja tema sõpradega.
Oluline aga on see, et Heidi sai õigel ajal peatuda.
Need poolteist aastat olid Heidi jaoks kasulikuks kogemuseks, selle aja jooksul elas ta läbi nii lahkumineku sõbrast, reetmise kui ka tõelise armastuse, truuduse, toetuse; õppis inimesi rohkem mõistma, olema lugupidavam teiste inimeste suhtes; sai aru, kui tähtsad on teised tema jaoks ning nägi, et inimesed võivad olla ikkagi õnnelikud tänu mingile pisiasjale.
Aga saatus võib olla mõnikord isegi väga julm, eriti siis, kui inimene püüab seda muuta ja elada oma soovi järgi, et olla õnnelik.

Taneli surm oli  Heidi jaoks tõsiseks õuduseks, seda enam, et ta kandis juba südame all Taneli last, aga samas andis see Heidile jõudu  jätkata enda ja oma lapse õnne ehitamist.
Ilma Tanelita ei olnud Heidi elu ideaalne, kuid Tanel õpetas talle kõige tähtsamat -  olema õnnelik ja võitlema oma heaolu eest ning tänu Taneliga veedetud elu kõige paremale ajale jäi noormees Heidi südamesse igaveseks.
Heidi meenutab mulle minu ema, sest nooruses sattus ta  peaaegu samasugusesse situatsiooni, kui hukkus minu isa.
Ema pidi alustama elu puhtalt lehelt, sest talle ei jäänud midagi, tal polnud tööd, oli ainult väike tütar, keda ta pidi kasvatama.
Ema võttis ennast kokku, andis kogu oma jõu pere õnne taastamiseks ning sai sellega edukalt hakkama.
Olen äärmiselt tänulik emale selle eest ning imetlen tema tahtejõudu ja energiat, oskust leida elurõõmu ka kõige tavalisemast sündmusest.

Igal inimesel on erinev õnne mõiste ja sellest arusaam.
Kuid kõiki meid ühendab püüdlus seda saavutada.
  Üks kaotab, teine aga võidab selles võitluses.
See on elu reegel.
  Kuid me kõik peame meels pidama, et õnn ei olle õnnes, vaid selle saavutamises ning vaatamata saatusele ja igasugustele tagasilöökidele on võimalik tunda end õnnelikuna.

Ma soovitan väga lugeda seda raamatut, eriti noortel, sest see õpetlik.
 Siin on võimalik näha elu erinevaid külgi, õppida tegelaste vigadest ning mõelda selle peale, kuidas  võiks käituda mingis keerulises olukorras.
See on tõeline elulugu, mis jätab sügava mulje kõikidele, kes selle läbi loeb.
"Elatakse vaid ükskord, kasuta võimalust!
" ("Kohtumine tundmatuga" lk 17)