Ajad muutuvad, kuid sõltumata sellest on iga põlvkonna esindajatel oma probleeme, mida on vaja lahendada.
On oma ootuseid, mis ei täitu alati.
Oleks ebaõiglane väita, et praegu on noorte elu kergem.
   Mis on noorus?
Noorus on elu periood, millal inimene mõistab, et ta ei ole juba lapsuke, kellele vanemad mähkmeid vahetaksid.
Noor inimene mõistab, et nüüd keegi ei otsusta tema eest, kellega ja kuidas suhelda.
Nüüd on aeg, millal on vaja midagi iseseisvalt teha oma tulevase elu jaoks.
On vaja elada siin ja praegu, mitte unistada tulevikust, millest mõtlemine võib rahu rikkuda.
Mis ootab ees?
Kas ootused võivad tulevikus õigustatud olla või mitte?

   Nooruse ajal elab inimene läbi palju asju esmakordselt: armastust, sõprust, pettumust, reetmist.
Esimesed tunded on nii eredad ja meeldejäävad, et võivad kõik muuta.
Mõned noored on unistajad, mõned on realistid.
Keegi elab selleks, et oma tulevikku endale kindlustada, kusjuures keegi püüab oma elu "põletada".
Igaühel on oma individuaalne elutempo, sest et kõikidel on erilised tundelaadid ja sihid.
   Nooruse eripära seisneb vastuolulisuses, eitamises.
Kui inimene on noor, ei ole tal justkui pidureid.
Ta tunneb end lendkarvalisena, kuigi mõnikord ta arvab, et oleks parem, kui ta saaks juba täiskasvanuks.
Ta arvabki, et siis kõik muutub paremaks iseenesest, ilma midagi tegemata.
Noored mõnikord raiskavad oma noorust.
Nagu ütles inglise esseist William Hazlitt: "Ükski noor inimene ei usu, et ta kunagi sureb".
Just sellepärast ütleb keskmine nooruk: "Kui sa ei ole kõike oma elus proovinud, siis sinu elu on läbi elatud asjatult".
Otsekohe tekib küsimus: mida tasub proovida oma elus ja mida üldse ei tasu?
See küsimus on levinud noorukite hulgas.
Meie võime valida oma variante, mis sobivad ainult meile.
   Igal inimesel on oma valik.

Kui inimene on noor, ta teab, et tal on tõesti valik olemas, kusjuures on raske seda kasutada.
On raske otsustada, kuidas on parem käituda.
See ongi aktuaalne probleem, sest et praegu on palju võimalusi ennast arendada, vaid ilma rahata noortel ei ole võimalik haridust saada, huviringides käia.
Sellest on nii kahju, et ilma rahata pole võimalik mõne oma unistuse ellu viia.
Tähendab, et nendes peredes, mis ei ole piisavalt kindlustatud, kasvavad lapsed, kellel on ambitsioone - mitte ainult häid, vaid halbu ka.
See on nii kahju, et tihti need noored ei tunne piiri headuse ja kurjuse vahel.
Just see suhtumine ellu sunnib inimesi kuritegu toime panema.
Üks vale tegu võib muuta kogu inimelu.
   Sass Henno teos "Mina olin siin" avalikustab kaasaegsete noorinimeste probleeme, nende soove ja trikke, mida nad kasutavad selleks, et iseseisvalt oma elu paremaks muuta.
Nad vähemalt arvavad niimoodi.
Praegu kasvab tarbijate generatsioon, ja selle generatsiooni esindajate arvates ei ole raha tavalised paberist kroonid ja metallsendid, mida saab  ausalt töötades teenida.
Nad arvavad, et raha peaks kergemini teenitud olema.
Raha on jõud, mis mõjutab meid kõiki.
Me võime vaielda raha üle, aga sellest sõltuvadki paljud asjad.
Sass Henno teose peategelane Rass on 17-aastane poiss, kes mõistab, et ilma rahata ei saa ta oma kodu tulevikus osta ega kõrgharidust saada.
Kuigi see poiss võiks rohkem õppida selleks, et edaspidi arstiks saada, teda ei saa süüdistada.
Lapse iseloom kujuneb lähtudes sellest, kuidas teda kasvatatakse.
Rassi emal ja isal oli ükskõik, kuidas nende poeg edasi elab.
On hea vähemalt see, et nende poeg õppis eliitkoolis, aga õpetajad ei saa teha midagi, kui poiss ise ei taha õppida.
Ta võiks, sest et ta ei ole rumal.
Ta lihtsalt pöörab oma tähelepanu tööle.
Tema töö ei ole püsiv ega seaduslik, kuigi poiss vajab raha.
Teda ei aita tema vanemad.
Rass elab siin ja praegu.
Ühelt poolt ta on realist, teiselt poolt on tal oma illusioone.
Reaalses maailmas on palju niisuguseid noori nagu see tegelane.
Nad ei ole halvad ega pühad.
Nad on tavalised inimesed, kellel on oma vigu.

   Sass Henno raamatut "Mina olin siin" lugedes ma mõtlesin sellest, et elu on tõesti raske asi.
Nii raske ja nii lihtne samal ajal.
Keegi ei tea, mis teda ootab tulevikus.
On keeruline öelda, kas unistused täituvad või mitte.
Kui nad täituvad, siis mis tingimustel?
Rass unistas tõelisest armastusest, oma pere loomisest, arstiks saamisest.
Vaadates sellele, et tema õppeedukus ei olnud hea, tahtis ta arstiks saada, näiteks kirurgiks.
Kuid enne seda ta otsustas raha teenida.
Teenida ja raisata.
Ta arvas, et ta ongi juba täiskasvanud, tugev.
Ta oli tark ja isegi kaval, nutikas, aga ta ei olnud kogenud.
Kui Rass proovis esmakordselt narkootikume, ta ei mõelnud tulevikust selge peaga.
Kui peategelane müüs narkootikume, siis ta oli juba ummikus täielikult.
Ta lootis, et tema elu muutub muinasjutuks.
Talle meeldis karistamatus, mis püsis määratud ajani.
Kõik normaalsed inimesed on oma illusioonidega.
Kellelgi on olemas raha ja ei ole soovi edukaks saada, kusjuures kellelgi on vähe raha ja palju ambitsioone.
   Pole vajalik õigustada kurjategijaid, kes valisid oma eluviisi.
Võib lihtsalt öelda, et need inimesed otsustavad ise, aga mitte kõik ei sõltu nende tahtmisest.
Ümbruskond mõjutab noorinimesi.

Sõbrad, tuttavad, tuttavate tuttavad.
Amoraalsus ei teki iseenesest, see ongi juba tulemus.
On olemas nii palju tegureid, mis mõjutavad inimese moraali, näiteks haridus, raamatud, pere, sõbrad, televisioon, internet jne.
Vanemad soovivad tavaliselt oma lastele kõige paremat, samas propageerib meedia materiaalseid väärtusi.
Materiaalsed väärtused saavad tihti noorinimeste elusihtideks.
Näib, et seda protsessi pole võimalik katkestada.
Kaasaegsed noored näevad filmidest ja reklaamidest, et armastus on äraostetav, inimelu on nagu veri, mida saab valada kas raha või mingi idee nimel.
Noored mõistavad, et ilma rahata süsteemis tekib palju probleeme.
Just sellepärast mõned noored loodavad, et võivad lõhkuda riigi süsteemi.
On palju neid, kes arvavad, et raha annab võimu, kusjuures need inimesed on juba rahasõltlased.
Nad arvavad, et nende amoraal ongi moraal, teised inimesed lihtsalt ei mõista seda.
   Amoraalsus ei eksisteeri eraldi ühiskonnast, see on kahjuks ühiskonna nähtus.
Ühiskonnakihte on mitu.

Sass Henno kirjeldas oma teoses madalamaid ja keskmisi ühiskonnakihte.

Kõrgemate elanikkonna kihtide esindajad eelistaksid tihti üldse mitte mõelda õudsest tegelikkusest.
Võib oletada, et nende jaoks võib teos "Mina olin siin" olla ehmatav, kusjuures raamatus on kirjeldatud ainult mõned noorte inimeste elu aspektid, vähe saatuseid, mis ei ole kahjuks edukad ja õnnelikud.
Need noored, kes on teose peategelased, unistasid normaalsest elust.
Nad tahaksid elada rahulikult, kindlalt teada, et neil on praegu ja homme on oma kodu ja pere.
Nad tahaksid, et neil oleks hea olevik ja kindlustatud tulevik.

Lapsepõlves nad ei saanud isegi ette kujutada, mis neid ootab.
Nende elu ei ole muinasjutu moodi, aga neil olid õnnehetked.
Nende tunded ei ole veel küpsed.
   Rassi armastus ei olnud küps, ja see on normaalne.
Tema armastus oli nagu kapriis, ja kes teab, kas tal õnnestuks pärast vanglat armuda kellessegi tõsiselt või mitte.
Me võime ainult oletada, et kogu Rassi elu on nagu rikutud paberileht.
Teame ainult seda, et ta lasi käest ära midagi väga olulist.
Mis oleks siis, kui ta ei tutvuks Olariga - narkodiileriga?
Mis oleks siis, kui nende vanemad oleksid tähelepanelikumad, õrnemad ja armastavamad?
On raske nendel noortel, kelle suhtes vanemad on ükskõiksed.
Just sellepärast need lapsed edaspidi, täiskasvanuna suhtuvad ükskõikselt seadustesse.
Nad arvavad, et kõik on lubatud, sest et vanemad ei öelnud õigel ajal, mis on hea ja mis on paha.
Vanemad võivad lihtsalt fakti järgi mõista, et nad tegid olulise vea.
Või nad isegi ei mõista seda, sest et neil on kas ükskõik või nad lihtsalt kardavad tunnustada oma vigu.
Kahjuks on praegu niisuguseid kummalisi peresid rohkem.
   Oleks ebaõiglane väita, et varem oli inimestel kergem elada.
Igal ajal on oma sotsiaalprobleemid.
Igaüks peab enne täiskasvanuks saamist otsustama, mida tahab oma elust, kuidas  isiksust arendada.
Alati on nii, et on vaja teha esimese iseseisva sammu, mis mõjutaks kogu elu.
Me teeme juba lapsepõlves niisuguseid samme, isegi kui me ei tunneta seda.
Inimene kujundab 70% iseloomust, ainult ülejäänud 30% on saanud vanematelt pärimise teel.
Rass teadis, et tema pärilikus polnud kiiduväärne, just sellepärast ta tahtis arstiks saada.
Ta arvas, et ta võiks end aidata.
See unistus oli salajane, sest et tema arvates on rumal varastada ja unistada niisugustest asjadest.
Kui Rassi unistus oleks olnud rohkem kui unistus, siis tema elu võiks olla teistsugune.
Kui tema unistus oleks eesmärgiga, kõik oleks teist moodi ning see oleks juba teise inimese lugu.
   Inimelu on nagu kirjaleht, kuhu võid joonistada või kirjutada seda, mida sa tahad.
Kui sulle ei meeldi miski, sa mõistad seda tavaliselt ainult lõpus.
Ja mida siis teha?
Kas etteheiteid teha?
Või süüdistada oma saatust?
Ei, kõik need variandid on valed.

Kõik, mida sa teed oma eluga, on sinu iseseisev töö.
Kui sa oled noor, oledki tavaliselt kangekaelne.
Kui sulle keegi täiskasvanutest ütleb, kuidas on parem elada, sina mõnikord ei arvesta temaga, sest et sa oled noor maksimalist.
Sa arvad, et teadki paremini, mida sa tõesti vajad.
Kas ikka tead ?
Mitte kõik nõuanded on halvad.
On parem, kui sul on olemas inimesi, kes võiksid sind aidata, sind ära kuulata.
Kuid mida teha nendel noortel, kes ei tea, kellega jagada oma katsumusi?
  Sass Henno kirjeldas meile niisuguseid inimesi, kes arvasid, et nad on juba täiskasvanud, kusjuures nad olid sügavalt hirmunud väiksed lapsed, kes tahtsid, et neid keegi aitaks.
Nende mõistus ütles ette, et kõik on vaja iseseisvalt teha.
On vaja valida kas hea või kuri.
On kergem öelda, et igaühel tasuks headuse poole minna.
Kas need, kes seda räägivad, teevad just niimoodi?
See on kahtlane.
Igaühel on oma õigus.
Keegi arvab, et narkootikumid ja alkohol on pahad asjad, kusjuures mõned inimesed ei saa ilma nendeta elada, sest et need inimesed on juba sõltuvuses.
Sõltuvus võib inimelu tagurpidi keerata.
Noore inimese elu ei ole erand, see on pigem reegel, mis tõendab seda fakti.
Kes teab, mis oleks Rassi elus edasi, kui ta ei prooviks narkootikume?
Ta otsustas neid müüa ebakaines seisukorras.
Inimene võib nii palju rumalat teha niisugustel hetkedel, kuigi need inimesed saavad ainult iseennast süüdistada, mitte neid inimesi, kes pakkusid neile uimasteid .
On raske öelda "ei".
On kerge olla nõrk ja on raske olla tugev.
On raske teha oma valikut, kas pole?

   Noortel inimestel tuleb mõnikord puutuda kokku valikuga puhkuse ja töö vahel.
Töö võib olla kas füüsiline, vaimne või intellektuaalne.
Puhkus on ka erinev, kusjuures noored tihti teevad vea, kui valivad ainult meelelahutusliku puhkuse.
Intellektuaalse töö puudus võib demoraliseerida, hukutada inimest.
Praegu on ohtlik diskol käia, sest et just niisugustes kohtades võib nihkuda õigelt eluteelt.
Praegu on nii palju võimalusi.
On  kurb, et oma elu rikkuda kergem kui eluga edasi minna.
   Kui enesest rääkida, siis  olen  veendunud, et mul on küll palju plaane, unistusi, kuid mina ei ole kindel, et võin saavutada kõike, mida tahan.

Mõnikord see on minu ebakindluse tõttu, mõnikord lihtsalt paistab, et aeg lendab nii kiiresti, et sellest ei piisa  minu plaanide ja ambitsioonide täitumiseks.
 See tunne on piinav, eks ole?
Üks mõteannab alati  mulle jõudu ja julgust: minu saatus sõltub sellest, mida mina teen praegu, millest mina mõtlen.
   Kui sa oled väike lapsuke, sa mängid nukkude või mänguautodega ning arvad, et sinu pere on surematu.

Kui  oled nooruk ning läbid illusioonide purunemise esmakordselt, siis mõistad, et ei ole kõik sinu elus nagu muinasjuttudes on kirjeldatud või multifilmides näidatud.
Kui sa oled noorinimene, siis sa mõistad, et praegu on viimased lapse käitumise hetked, sest et on jäänud nii vähe aega enne uut elu - täiskasvanu inimese elu.
Ühel hommikul sa avad oma silmad ja tunned, et lapsepõlv on läbi, vallatud mängud on ka läbi.
Varem sa mõtlesid ükskõik millest, kuid mitte praegustest probleemidest.
Nüüd  on kõik  muutunud.
Sa ei ole juba laps ega täiskasvanud.
On mõnus ja lõbus laps olla.
On huvitav nooruk olla.
On keeruline noorinimene olla.