Ma hakkasin õppima eesti keelt, sest algkursus oli kohustuslik soome keele õpilasele.
Kursusel eesti keel hakkasgi meeldima, siis ma läksin ka järgkursusele.
Järgkursus oli veel huvitavam kui algkursus.
Eesti keelel on tore heli.
	Kui ma õpin eesti keelt, ma saan uue vaate ka soome keelesse.
Eesti keel on nii lähedal aga ometi nii erinev, et see aitab mind märkama soome keele omapärase asju.
Neid asju ma ei märkaks muidu alati, sest need on nii tavalised, et ma ei mõtle neid.
	Eesti on ka huvitav maa.
Selle ajaloos on palju huvitavaid ja mõnikord saatuslikke asju.
Eesti kultuur huvitab mind.
Eriti huvitav on ilukirjandus ja see kui saksa rootsi ja vene võimsuse kiirus, millega eesti ühiskond muutus 1990 pärast, mõjub kirjandusesse.
Ma soovin, et ma õpin eesti keelt nii hästi, et ma võiksin lugeda eesti keeles, sest minu meelest tõlgitud ei ole sama asi.
Ma laenasin raamatukogust luulekogu Luigeluulinna.
Selle on kirjutanud Kristiina Ehin.
Luuletused on ilusad ja veidi melanhoolned, niisiis need sopivad soomlasele, aga neid on raske lugeda.
Ma loen aeglaselt, sest ma pean tihti sõnu sõnaraamatusst vaatama.
	Eesti keeles on palju kergi asja aga ka raske asju.
Minu meelest eriti raske on õ-hääliku hääldamine ja mitmuse partitiiv.