Kaks või kolm aastat tagasi suvel läksin vara hommikul jalutama.
Mul oli jalas kummikud ja peas müts, sest öösel oli sadanud vihma ja rohi oli veel märg.
See hommik oli päikeseline ja puude lehed rohelised.
Veel ei olnud sügis aga õhk oli natuke udune ja jahe.

Kui pääsesin põllu üle metsa, panin tähele, et maa ja kõik puud olid täis ämblikuvõrke.
Sest kastepisarad ei ollud veel haihtunud ära, ämblikuvõrked oli võimalik näha.

Üksga võrk ei olnud suur, aga neid olid nii palju, et nägi välja, kui kogu maa oleks peidetud gaasriiega.
Kuuskede oksad olid valged ja hallad, nii palju olid neil ämblikuvõrke.
Metsa oli põnev ja erinev kui tavaliselt aga väga ilus.
Kui päike tõus, udu ja niiskus hakkasid hajuma ja metsast sai jälle normaalne.