Ma arvasin, et ma ei teinud midagi erilist suvel, kuid kui meenutasin paremini, tegin suvel üllatavalt palju igasuguseid asju.
Üks on siiski kindel: korralik tööd ma ei teinud kui ühe päeva manguasjapoodis ja teise päeva pesin aknaid oma õde vaderi juures.
Varasuvel läksime oma ema ja õdega välismaale.
Reisime lennukiga Kopenhaagenisse, Taani.
Ööd saime olla ema sõbra juures, kuigi sõber oli ise lahkumas Afganistani.
Nägime kõik Kopenhaageni tähtsad vaatamisväärsused, nagu Väike merineitsi, Tivoli ja sadama.
Me külastasime ka Christiaania vabalinnas imetlemas.
"Juhuslikult" võtsin ka foto hašiši müügikohast, kuigi oleks saanud, ja mulle tuldi ütlema, et ma peab see hävitada.
See oli põnev olukord.
Me käisime ka väljaspool Kopenhaageni, Sjællandi saare teises otsas, kus oli tore sadamaga küla.
Seal sõime värskeid Gröönimaa krevette ja kala.
Jalutasime ka mererannas (ujuda ei julgenud, meri oli liiga külm).
Rannal vedeles mitte-nii-värske hülgekorjus.

Ühel päeval otsustasime minna Rootsi poole, sest rongipilet Kopenhaagenist Malmösse oli naeruväärse odav ja saaksime ületada Sundi silla.
Malmö oli kuidagi kodusem kui Kopenhaagen, justkui oleks tulnud Soome - koju.
Rootsi keel oli muidugi tuntud (ning ilusam kui taani keel!) ja sellest sai aru, aga ennekõige on Kopenhaagen sellise tavalise soomlase meelest nagu mina liiga keskeurooplane, et võiks kohe südamelähedane olla.
Olen muidugi ka veidi kade taani rahvasele, sest nad olid kõik ilusad ja õnnelikud ning neil tundus olevat kõik korras nagu Norras.
Juuli haripunkt oli see, kui ma sain näha minu lemmikbändi esimest korda - isegi kaks korda!
Esimene kontsert oli Tamperes ja ma läksin sinna koos oma sõbra ja tema kahe sõbraga.
Teine kontsert oli festivalidel, kuhu läksin oma ema ja tema sõbraga.
See oli lõbus kogemus.
Juulis nägin ka esimest korda rästiku.

See ei olnud nii lõbus kogemus, sest peaaegu astusin selle peale ja ehmatasin hirmsasti.

Suvi oli möödas kiiresti, kuid on tore tulla tagasi Tampere ülikooli toredate inimeste juurde.