"Mäeküla piimamees" on psühholoogiline romaan.

Psühholoogilise realismi kasvu Eduard Vilde loomingus näitab teiste teoste hulgas romaan " Mäeküla piimamees".
Sellist teost kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus- ja ühiskonnaelu probleemidega.
Romaanis E. Vilde on kirjeldanud talupoja ja mõisniku suhteid.

Mõisnik Urick von Kremer pakkus Tõnu Prillupile lepinguga tulutoovat piimamehe ametit, kui Prillup nõustub oma noort naist temaga jagama.

Prillup tahab väga rikkaks ja tähtsaks meheks saada, seetõttu näeb ta Mari vaid vahendina selle saavutamisel.
Prillupit ei huvitanud naise õnn ega tunded.
Kuid samal ajal ta kahtleb, kas see on õige, vajalik või ei.
Tõnu on alandlik.

Esimesest küljest, Mari on kena, ta on hea naine ja armastab lapsi, kuid teisest küljest Tõnu unistab oma tulevasest tähtsast ametist ja rahast, mis, tema seisukohalt, annab lugupidamist ja võimu.
Tõnu muutub teose jooksul palju.

Kui ta alguses hindab ainult raha, siis lõpu poole ta mõistis, et ka armastus ja abikaasa on väärtused, mida tuleks hoida.
Lõpuks ta saab aru, et ei raha ega tähtis amet ei või asennata rahuga kodus ja hinges, kuid juba hilja.
Ta saab aru oma viga ainult siis, kui ta oli kaotanud peaaegu kõik, mis talle tähtis.

Ta püüdsib lugupidamise poole, kuid nüüd Mari silmas ta on "viimane närts", mehed irvitavad tema üle.
Tema äri ei käi hästi (piima ei osta).
Kui ta taipas oma viga ja tahtis, et kõik oleks nagu enne, siis on juba hilja.
Sellest ei räägitakse, vaid kui see on psühholoogiline romaan, me saame seda ise aru.

Mitte lihtsalt niisama enne kui ta jõudis oma viga parandama hakata, ta suri, külmus surnuks.

Et "Mäeküla piimamees" on psühholoogiline romaan räägib ilmekalt Mari kuju teoses.
Kui Tõnu räägib Kremeri pakkumise kohta, ei räägi Mari midagi, ta viskab seeni tema näkku - see on kujukas näide, et see on psühholoogiline romaan.

Kui Prillup suri, ei nõustunud Mari kellelegi mehele minema.
Ta ütles kindlalt: "Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind!
" Varblane tähendab täielikku vabadust.
Selline väljend on samuti psühholoogiline.
Mari hindas vabadust, sõltumatust ja enese eest ise otsustamist.

Selle tänu ma võin õelda, et see teos on psühholoogiline romaan.
Eduard Vilde romaanis "Mäeküla piimamees" on kujutatud kolme karakteri käitumist ja arengut, ta on püüdnud kõik meile pildi silmi ette maalida ning panna mõtlema.