"Mäeküla piimamees" on psühholoogiline romaan.

Ma mõtlen, et "Mäeküla piimamees" on meisterlik ja psühholoogiline romaan.
Eduard Vilde väga hästi kirjutas oma teoses eesti talupoja elust, tema naisest ja mõisnikust ja nende suhetest.

"Mäeküla piimamehes" on suurepäraselt kujutatud teose kangelaste psühhologiline areng.

Me näeme muutusi, mis toimuvad Prillupi hinges kogu romaani kestel.
Eduard Vilde kirjeldab ka teise peategelase Mari psüühilisi läbielamisi.
Mari on enesekindel ja julge noornaine, kes ei luba meestel end kasutada ja tahab olla iseseisev.
Mari iseloomustab kõige paremini lause: "Ma tahan linnas olla varblane, mitte kanaarilind".
Selline väljend on samuti psühholoogiline.
Selle lausega avaldub ka Mari oma tõeline olemus.

Eduard Vilde romaanis "Mäeküla piimamees" on kujutatud võimu poole püüdlev mõistnik ja naabertalude elanikud.
Ka me saame aru, kuidas elasid vaised inimesed linnas sellel ajal.

Autor on kasutatud rikast sõnavara nii olukordade, tunnete ja välimuse kirjeldamisel.

Dialoogid ja monoloogid on huvitavad ja kaasahaaravad.

Raamatu põhiidee seisneb Prillupi läbielamiste kujutamises.
Tal oli suur unistus, et oma karvasuse tõttu rikkaks saada.
Aga praktilisest müüs ta maha oma naese, kaotas inimväärikuse ja südametunnistuse.

Eduard Vilde romaanis on kujutatud kolme karakteri käitumist ja arengut.
See kinnitab, et "Mäeküla piimamees" on tõesti meisterlik psühholoogiline romaan.