"Mäeküla piimamees" on realistlik romaan.

Eduard Vilde on esimene Euroopa tasemele küündinud eesti kirjanik, kirjutas tuhande üheksasaja kuueteistkümnendal aastal romaani "Mäeküla piimamees", aga see romaan on populaarne ka tänapäeval, ja me saame nimetada seda romaani realistikuks.

Kõigepealt, meie elus kohtuvad noored inimesed, kes ei kujuta nagu isik ja nende mõted on samad, nagu Tõnu mõted.
Palju inimesi kõik elu tahavad riikaks saada ja nad mõtlevad, et raha on kõige tähtis väärtus elus, aga filmis me näeme, et see on vale mõte.
Armastus on kõige kallis tunne.
Kui inimeste südametes elab armastus, me saame nimetada neid kui riikasteks, nii õnnelikkudeks.

Tõesti, inimesed, kellel on palju raha, ei ole õnnelikud, sest täna nendel on raha, aga homme võib ei ole, aga kui inimesed armastavad teineteist, nad on õnnelikud kõik elu, ja seda tahtis rääkida Eduard Vilde ka.
Tema pea tegelane - Tõnu, kahjuks, seda ei saanud aru.
Ta oli vaine, aga tema kõrval oli naine - Mari, keda ta armastas, aga rikkus oli tema elus kõige tähtis ja ta eelistas raha, kui Mari, aga ta ei saanud õnnelikuks.

Tänapäeval, näiteks ametnikud, kes on rikkad, aga nad on õnnetud, sest nende naised armastavad nende raha ja uhke elu, kui inimeste hinge ja väärikust, aga vaised inimesed, kes on lihtsalt töötajad, nad on rohkem õnnelikud, sest nendel on palju lapsi, nad armastavad teineteist ja kõige tähtis nende elus on pere.

Pärast seda filmi vaatamist iga inimene hakkab mõtlikuks jääma väärtustest elus.
Ma arvan, et noored peavad rohkem vaatama filmi sellest mõttest, sest kui inimene on noor ja ta ainult hakkab elama ja tema maailmavaade, mis ainult kujuneb, võib muuta.
Ma tahan loota, et meie elus on vähem inimesi, nagu Tõnu.