Eestlaste muinasusundi üldiseloomustusMis on alepõllundus?

1. Paljud arheoloogid ning ajaloolased (arva) on veendunud, et homo sapiens võrdub homo religiosusega.
Arheoloogilisi tõendeid selle kohta on päris palju.
(nii matmiskombed kui ka teised arheoloogilised leiud.)   Näiteks, Võhandu jões leiti palju sirpe - see tähendab, et sirp ei olnud ainult töövahend, kuid ka maagilise tähendusega ese.
Arvatavasti ohverdati sirpe selleks, et saada paremat saaki.
(vanem pronksiaeg)  Loodusjõud millelt paluti jõudu ja abi oli äike.
Väga iseloomustavaks jooneks oli see, et muistsed eestlased austasid oma surnuid esivanemaid.
Väga palju infot võib saada matmispaikadelt.
Inimestele anti kaasa tööriistu ja ehteid maagilise tähendusega.
Näiteks, rist ei ole tuntud ainult kristlaste ajast vaid ka varem on pandud surnutele kaasa ristikujulisi ehteid, mis omasid oma kindlat tähendust.

Suur tähendus oli eestlaste jaoks merevaigul.
Usuti selle maagilistesse ja tervendavatesse toimedesse.
Surnutele pandi silmade kohale merevaigu - tervendava eesmärgiga.

See et muistsed eestlased panid surnutele kaasa tööriistu ja ehteid tähendab, et usuti maavälisse ellu, kus tõenäoliselt oleks vaja läinud nii ehteid, mis aitasid kurja jõu eest kui tööriistu, töövahendeid.
Peeti väga tähtsaks loodusjõude - suuri kive _ millestesse tehti auke (veel ei ole teada mis põhjusega ja mis eesmärgiga), suuri puid jne.
Surnutele ohverdati vilju.
- viitab esivanemate lugupidamisele.
Esimesed allikad kristlaste religioonist hakkavad tekkima vikingi aja lõpus (800-1030aa) - mungadelt, rändavatelt religiooni levitajatelt.
Sellest ajast alates on rohkesti leitud ristikujulisi ehteid.
Arvatavasti ka esimesed matmiskombed kannavad mingit usuga seotud tähendust.
See et matmispaik oli ümbritsetud kividega pidi ju tähendama, et see on omamoodi kaitstud.
Tänapäevalgi me kasutame mõnesid muistseestlaste kombeid, näiteks Jõulude ajal kuuse ehtimine - see ei tule kristlaste usundist, vaid muinasaja religioonist kus inimesed ehtisid puid paeladega jne.

2. põllunduse tipphetk oli keskmisel rauaajal (9-13 saj.) Siis toitusid muinasinimesed rohkesti viljast, kalapüügist ning jahtimisest.
Kuid tegevusala millele pöörati suuremat tähelepanu oli põlluharimine.
On teada, et sel ajal tekkis alepõllundus.
Selle tunnuseks oli see, et oli kasutusel kolmeväljasüsteem põld oli jaotatud kolmeks osaks ning esimesel kasvatati suverukkist, teisel - talverukkist (seda istutati augustis või septembris) ja ühte osat jäeti "puhkama" - seal ei kasvatatud üks aasta midagi.
Sellest koosneski alepõllundus.
Muidu on veel teada, et tolleaegsed inimesed oskasid teha jahut ja vilja kasvatati ka linade tegemiseks.