1.
Eestlaste muinasusundi üldiseloomustus  2. Mis on alepõllundus?

2. Mets raiuti + põletati maha, tuhk jäi väetiseks.

Kasutati ainult paar aastat, kuni mulla viljakus langes.
Kasvatati uus võsa peale.
Mõnekümne aasta pärast korrati kogu protsessi.
1. Iseloomulik animism.

Usuti, et näiteks (eluta loodusel ja elus loodusel) puudel, kividel on hing.

Surnute esivanemate austamine.
Hinge kõrval oli tähtis ka vägi (elus + eluta looduses).
Puid, kive, allikaid hakati pühaks pidama, sest usuti, et neil on suur vägi.
Levinud oli ohverdamine loodusobjektidele.
Põhiliselt ohverdati villa, vilja, leiba, liha ka ehteid ning vahel loomi ka.
Ohverdamisega kaasnes maagia.
Kuni 13 saj maeti inimesi põletatult - põletusmatus, peale ristiusustamist lõppes see.
Kalmed e. muistsed matusepaigad - seal ohverdati surnute hingedele toitu oad, herned jm.
Kuni tänase päevani on eestlastel kokkukuuluvus surnud esivanematega - kalmistupühad.
Puudele ohverdati värvilisi paelu, juurtele valati ohvrijooki.
Allikaveele viidud hõberaha ja selle allikavee joomine mõjub tervisele hästi (usuti seda).

Veel usuti, et loodust valvavad ja kaitsevad vaimud.
Tekkisid ka jumalad, keda usuti, eestlased uskusid Taarat.

Edu ja majanduslik õnn sõltus muistsete eestlaste arvates heast läbisaamisest surnud esivanematega.

Kõige tugevamaks loodusjõuks oli äike.