Ühel päev liblikas kohtumis konnaga.
Aga ta ei näinud veel konna.
Ta küsis.

- Tere!
Kes sa oled?
Mis sa oled?

- Tere!
Ma olen konn.
Ma elan jõe või järve juures.
Aga kes sa oled?

- Ma olen ilus liblikatüdruk.
Ma elan maailmas.
Mulle meeldivad lilled.
Ja ma oskan lennata.

- Kas sa oskad lennata?
Oh, ma näen, sol on tiivad.
Millised ilusad tiivad!
Punakas, rohekas ja sinikas.
Väga väga ilus!
Aga juba ma tean, et olen inetu.
Ma olen roheline ja ei oska lennata.
Ma hüplen terve päev.

- Mul on kahju.
Aga minu meelest sa ei ole inetu.
Ja võib hea olla terve päev hüpleda.

Konn rõmustas.

- Minu meelest ka.
Aga olen inetu.

- See on vale.
Sa oled ilus roheline konn.

- Kas sinu meelest on?

- On küll.
Aga mida me teegu?

- Mängigu!
Sa peitad ja ma leian sind.

- Hea mõte!

See oli ilus päev.
Kui nad läksid väsinud, puhkasid.
Ja kui jälle tugevaks, läksid mängida.

Õhtul lehvitasid teineteisele.

Liblikas jutustas liblikaemale, et mis oli.
Ema rõõmustas, et liblikal on juba hea sõber.
Nad magasid hästi.

Lõpp.