Osoonkiht on elutegevuseks olulisim tingimusOsoon moodustab maa ümber efektiivse kaitsekilbi, mis on õrn ja kergesti purustatav.
See paikneb 20 kuni  kõrgusel stratosfääris nõnda hõreda kihina, et kogutuna kokku ühele kõrgusele, moodustaks ta Maa ümber mõne sentimeetri paksuse kihi.
Osooni kontsentratsioon muutub stratosfääri eri kõrgustel, kuid tema hulk ei ületa kunagi ühte sajatuhandikku ümbritsevast atmosfäärist.
See kõige tihedam atmosfääris asuvatest filtritest peegeldab tagasi praktiliselt kogu Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse.
Mida lühem on ultraviolettkiirguse lainepikkus, seda suurem on kahju, mida ta võib põhjustada kõigele elavale, ning seda paremini neelab teda osoonikiht.
Suhteliselt lühikese lainepikkusega ultraviolettkiirgus, mida tuntakse UV-C nime all, on kõigele elavale surmavalt kahjulik, kuid osoonikihis õnneks praktiliselt täies ulatuses neeldunud ja tagasi peegeldatud.
Pikema lainepikkusega ultraviolettkiirgus UV-A on suhteliselt kahjutu ning selle laseb osoonikiht peaaegu täielikult läbi.
Nende vahele jääb keskmise lainepikkusega kiirgus UV-B, mis on vähem surmav, kuid siiski ohtlik, ning ka sellest neelab osoonikiht või peegeldab tagasi suurema osa.
Igasugune osoonikihi kahjustamine toob kaasa UV-B kiirguse hulga suurenemise ja negatiivse mõju, isegi kui muud tegurid jäävad samaks.
Kiirguse hulka võib piirata troposfääris asuv osoon ning ka aerosoolid ja pilved.
Viimastel aastakümnetel on kahjuliku kiirguse Maani jõudmist vähendanud õhusaaste, kuid kui pingutus puhastada meie atmosfäär heitgaasidest kannab vilja, see kaitse kaob.
UV-B kiirguse hulga suurenemist on märgitud ka osoonikihi aktiivse lagunemise tsoonis.