Kui ma esimese korra lugesin jutte, vaatasin sõnaraamatust mõni sõna.
Loengutel märgasin, et olin õpinud uusi sõnu.
Kui ma teist korda algasin lugema, märgasin, et olin ka õpinud grammatikat.

Passiiv oli nüüd tuttavat.
Minu oli alguseks raske leida sõnu sõnaraamatust.

Siis mõitsin et, ma ei olnud astmevaheldust ega kestuvaheldust tähele pannud.

Selle järel oli sõnu kergem eesti keelest soome keele tõlkida.
Jutte oli huvitav lugeda, sest mõni eesti jutt meenutas, soome juttu.
Nad toi meelde minu lapsepõlve kui ema-isa lugesid mulle ja minu vennale jutte.
Oli ka tore lugeda jutte (teisel korral), sest märgasin, et sain aru palju enam kui oleksin arvanud.

Raamatus oli mitme kirjaniku jutte.
Vaatasin netist teadmust kirjanikest.
Nad elasid ja oli surnud enne minu sündimust.
Võib siis oletada, et keel, mis raamatu sisaltab, on vanapärast.

Vanapärastele sõnudele oli vahel raske leida tõlget.
Sõna ute ei leidnud MOT-sõnastikust ega taskusõnaraamatust.
Õnnelikuks leidsin netist sõnastiku, mis oskas selle sõna tõlkida.
See on sõnastiku järgi soome keeles lammas.
Jutt utest oli erinev kui varemad juttud.
Selles jutus oli ute kaval ja rebane see, kes peteti.
Varemis juttudes oli rebane ikka olnud koige kavalem.
Sellest märgasin, et kirjanik on vahetunud.

Jutt, Hunt ja ute, oli kirjutanud Julius Mägiste.
See oli üks minu lemmiks juttudest.
Teiset olid Mõisahobune ja taluhobune, Kullid õpivad laulma ja Nõiutud Tuks.
Kaks esimest oli kirjutanud August Jakobson.
Ta oli kirjutanud paljut toredat juttu.
Jutu Tuksist oli kirjutanud Juhan Jaik.
Raamatus oli ka palju ilusaid pilte ja mõni lühikesi laule või luuletusi, mida ma armastin.
Raamatu jäib veel mitu jutt, mis pilted meelitavad lugema.
Kõik jutud, mis lugesin olid loomajutte aga raamatus oleks olnud ka jutte näkkidest, haldjatest, metsavanadest ja kuningatütardest ja -poegadest.