Jaanus Vaiksoo Nõiutud pulmarong ja selle esimene jagu Metsarahvas Kanamatsi küngastelt oli paeluv ja tore lugemiskogemus.
Vaiksoo on aastal 1967 sündinud kirjandusteadlane, kes on kirjutanud lastekirjandust, tõlkinud paar romaanid ja luuletusi ja õpetanud koolis ja Tallinna Ülikoolis.
Vaiksoo lood on sündinud endla rabates rännates, mis annab nendele tõepärase mulje - võib-olla need sündmused on kunagi juhtunud!
Lugudes seguneb kirjaniku fantaasia vana eesti rahva juttudega.

Nõiutud pulmarongi lood on väga toredat aga mõnikord ka julmad.
Kõige rõõmsamades lugudes nii külainimised kui ka metsarahvas on õnnelised, kui lugu lõpule jõuab.
Näiteks Metsarahva jõulurõõm on selline lugu.
Selles üks preili tahab tänada metsarahva perekonda abist ja jättab rabasse kive peale oma ainsad villased sõrmikud.
Ta mõtleb murelikult, et "ehk saavad kordamöödagi kindaid kanda".
Aga metsarahva käed on väiksed, mistõttu pereisa lõikab kinnastel sõrmed maha.
Kolm last, perenaine ja peremees saavad kõik endale sobivad soojad villased käpikud.

Kõige hirmsam lugu on Metsarahva ööviiulid, mis kalgi ja külma südamega poiss, kes tüdrukude südame alati murrab, saab metsapiigadelt kättemaksu: jaaniööl saab ta ööliblikaks.
Kättemaks on vääramatu, aga oleksin tahanud kui Oskar oleks saanud uue võimaluse.
Kuid oleksingi oodanud armulisemaid lõpetusi, olen sel arvamusel, et lood oli väga õpetlikud.
Kurjus saab Vaiksoo loodedes oma palga.

Raamatu lugemine oli väga kasulik.
Õppisin uusi sõnu ja midagi eesti kultuurist.
See raamat oli kui aken eesti kirjanikku ja vanarahva arusaama.
Ma ei olnud lugenud midagi võõrkeelset raamatut varem, nüüd aga tean, et võõrkeelse kirjanduse lugemine on palju palju enam kui uude sõnade õppimist!