1.
1960. aastate nn.
sulaperioodi Eesti kultuuri üldiseloomustus.

2. Ei aima kauge Korea ega Hiina sest/ paelast me Balti pealinnade vahel, aga nii Toompealt kui Gediminasest Moskvale sisendab hirmu see ahel!

Millisest sündmusest kõneldakse P. Aimla luuletuses?
Millal see toimus ja mida see Balti riikide jaoks tähendas?

3. Eesti aja- ja kultuurilugu filmis (esmajoones loengutes vaadatud filmide põhjal).

Vastused  1) Nagu tead 1953. aastal suri Stalin ja aeg muutus natuke paremaks.
1956. aastal Moskvas toimunud plenumil Hrutshjev kritiseeris Stalini kuritegusid.
Kõik tema kuritegusid tunnistati ebaõiglaseks.
Inimesed, kes olid represseeritud hakkasid tagasi tulema.
Näiteks, kirjanikud, kes olid keelatud 1940. aastatel, said nüüd vabalt tegutseda.
Teater, kino, ja paljud teised kultuurilised organisatsioonid said välja tulla avalikusesse.
Toimus kultuuriline laiendus.
Kõik kultuurilooinimesed said suurema vabaduse, aga nagu teada, sel oli "teatud" vabadus, sest kõike kontrolliti.
Näiteks, kinodes näidati ainult filme, mis olid idealistlikult õiged.
Toimusid massilised käigud teatreitesse ja kinodesse.

2. See luuletus räägib ühe väga tähtsast sündmusest Eesti ajaloos, nn Balti kett 1989 aastal.
See oli  selline sündmus, kus 3-me Balti riikide elanikud seisid keset teed alates Tallinnast Vilnuseni, hoides käest kinni.
Nii nad avaldasid oma meelt Nõukogude rezhiimi vastu.
Olid 1980-ndate lõpud, need olid väga rasked ajad, sest riikides oli majanduslik kriis.
Kõik oli halb ja inimesed tahtsid saada iseseisvaks.
Nad tegid seda sellepärast, et neid paneksid tähele teised inimesed.
See oli julge meeleavaldus Moskvale, kes ei tahtnud, et Balti riigid muutuksid iseseisvaks.
Gorbatsovi seaduste tõttu, nn.
uuendused tegid olukorda veelgi halvemaks.
Gorbatsev arvas, et need uuendused teevad elu paremaks, aga nii see ei olnud, näiteks nn.
Kuiv seadus, kus ta lootis, et inimesed joovad vähem, aga inimesed hakkasid jooma iga sugust rämpsu.
Oli villand sellest, et Moskva ütleb neile kuidas oma iga päevast elu elada.
Inimesed tahtsid olla vabad kõiges.
See kett oli julge samm selle saavutamises Lõppude lõpuks need 3 riiki said vabaks ja nüüd nende olukord on palju parem ja need inimesed on rahul, et nad ei ole Nõukogude Liidus.

3. Filme tehakse igast asjast väga palju ja nad on erinevatest lugudest.
Näiteks filmid "Libahunt" ja "Ma armastasin sakslast" räägivad armastusest.
"Libahundis" üks neiu armastas ühe poissi, aga see tõttu et teda peati imelikus - nõiaks, ta ei saanud olla õnnelik.
"Ma armastasin sakslast" ka räägib armastusest.
Noormees armastas tüdrukut, aga selle pärast, et noor mehel ei olnud raha ja ta ei olnud sakslane ei saanud nad koos olla.
Need filmid võib öelda on tehtud klassikalisele teemale ja nende peale ei saa olla ükskõikne.

On aga ka teise filme, mis kajastavad paremina Eesti kultuuri elu paremina kui mingid armastuse filmid.
Need on "Valgus koordis" ja "Eesti Teletorni lugu".
Need filmid on paremad näidendid.
Esimene räägib sellest kui hea on kolhoos Nõukogude ajal kõik filmid pidid olema õiged ja mitte olla vastupanelikud Moskvale.
Tol ajal kultuur oli põhimõtteliselt suunatud "õigele" teele.
See tähendas tsensuuri Teine film aga on ajalooline.
See on tehtus pärisjuhtunud sündmustel.
See film räägib sellest ajast kui Moskvas toimus putsh ja Eestis tulid tankid.
Eestlased tahtsid kaitsta Teletorni, sest tema kaudu välisriigid saaksid teada, mis toimub Eestis.
Lõppude lõpuks, neil õnnestus torni kaitsta.

Filmid on head näited kui kõrge on kultuur või ajalugu mingist ajavahemikust ja tahaks loota, et koguaeg tehakse filme, mis räägivad meile kõigest, mis toimub meie elus ja, et nad oleksid tõelised, mitte aga välja mõeldud.