Kuidas ma rääkisin kätte ja jalgadega  Kui ma olin umbes kuueaastane, käisime oma perekonnaga Ungaris.
Oli soe suvi ja me läksime sageli Balatoni järve äärde ujuma.
Üldiselt rabelesime vanema õega vees ning ema ja isa võtsid päikest, aga ühel päeval juhtus mingit erilist.

   Oli varane hommik, kui läksime randa.
Seal ei olnud veel mitte kedagi.
Õde jooks vette ja mina läksin loomulikult tema järel.
Jooksin vee äärde, aga jäin pea seisma.
Liival lamas pall ja see oli üsna üksi.
Mis siis tegin?
Hiilisin palli juurde ja võtsin selle endale.
See oli tore leid!
Minu õde armastas ka palli ja me hakkasime sellega mängima.

   Olime ehk pool tundi palliga mänginud, kui üks väike tüdruk tuli meie juurde.
Esiteks vaadas ta ainult aga natuke hiljem hakkas ta meile rääkimä.
Ta polnud soomlane ega me saanud aru, mis ta tahtis.

Siis osutas ta mind, siis minu õde ja lõpuks meie palli.
Arvasin, et ta tahtis võib-olla koos meiega mängida.
Mina naeratasin temale ja osutasin teda tagasi.

Tüdruk naeratas ka.
Siis viskasin palli oma õele, kes viskas selle tollele tüdrukule.
Tüdruk oli rõõmus.

   Mängisime kõik üheskoos mõnda-mõnda tundi.

See, et meil ei olnud ühist keelt, ei seganud kedagi.
Sõnad ei läinud vaja.

Meie väikesed kehad küll piisasid.
See oli nii hea päev!
Me ei olnud minu õega mitte ainult uue lelu leidnud vaid ka uue, huvitava sõbra.