Ma olen kogu oma elu linnas elanud.
Sest on natuke raske maaelust rääkita.
Umbes kümme aastat tagasi minu isa üüris Turust väikese kasvupinna põllult.
Ma ei ole kunagi küsinud talt et millepärast ta seda tegi.
Võib-olla et isa tahtis mulle näidata et kust see toit poodi tuleb.
Tegelikult mulle meeldis see kasvatamine.
Panime kartulid maha ja külvasime porgandi seemneid.
Siis käisime paar korda nädalas neid kastmas.
Kõige raskem oli umbrohtude rohimine.
Ma arvan et talupidajad kasutavad rohimise masinat või mürki.
Kõige vahvem oli suve lõpul kui võtsime kartuleid üles.
Kartulid ja porgandid olid küll päris väiksed, aga kasvatamine oli huvitav.
Ühe mu sõbra vanavanemad elavad maal Lõuna-Soomes.
Nad on talupidajaid ja nad on spetsialiseerunud piimakarja alale.
Ma ei unusta kunagi seda lõhna kui ma esimest korda sisenesin lautta!
Ma nägin kuidas lehmi lüpstakse lüpsimasinaga.
Oleks olnud tore harjutada ise lüpsma.
Ma söötsin kaht vasikat, kes olid alles paar nädalat vanad ja väga kenad.
Teisi loomi sõbra vanavanematel enam ei ole.
Ma olen kül näinud sigasid, lambaid ja kanasid koduloomate taludes.
Ma olen ka ratsutanud suure poniga.
Mulle räägiti, et kui see poni oleks olnud paar sentit pikem, see oleks olnud sama suurune kui hobune ja siis ma nüüd saaksin rääkita et olen ratsutanud hobusega.
Mulle meeldib maal olemine, sest loomad ja loodus on seal nii lähedal.
Ma ei kül tahaks elada maal, aga tahaksin et mul oleks keegi tuttav, kes elaks maal ja keda ma saaksin külastada.