Maarika Terali magistritöös  kirjutatakse Taani eestlase keelelst.
Töös keskendutakse Teise Maailmasõja järel Taani ümberasunud eestlaste keelele.
Autor tänab kopoenhaaginise koondunud eestlaskonda, kes oli väga koostööaldis.
Käesolevas töös sisaldatakse eluloo mälestusi, vestlusi,vadeldakse leksikaalseid ja süntaksilisi interfererentsi eesti keeles.

Töös antakse ülevaade kakskeelsuse ja keelekontaktidele, räägitakse eestlastest maailma eri paigus, kasutatakse demograafiliseid tegureid.

Autori sõnul  integraantidel on raske otsustada mis on emakeel nende jaoks.
Magistritöös tsiteeritakse Skutnabb - Kangast, kes oli esitanud emakeelemääratlused.
Tema järgi emakeel on selline keel, milles mõeldakse, nähakse unenägusid ja loendatakse.
Kangase seisukohast emakeelt võib määratleda ka päritolu järgi.
Selle kriteeriumi järgi emakeel on esimene õpitud keel.
Emakeele määratlemisaspektist  määrab emakeelt ka keeleoskus, kasutamissagedus, eneseidentifitseerimine ja hoiakud sellese keelde.

Marika Terali sõnul on kakseelsus keruline nähtus.
Kakskeelsuse uurimisega tegelevad kontaktlingvistiga, keele ja identiteedi uurimine ja kakskeelses ühiskonnas toimuvate protsesside uurimine.

Magistritöös pöörakse tähelepanu sellele, et on olemas individuaalne ja ühiskondlik kakskeelsus.
Esimene on bilingvaalsus, aga teine - bilingualism.

Käesolevas töös uurimisobkjektiks on diglossia.
Diglossiaks nimetetakse keele funktsionaalset  jaotust.

Töös räägitakse ka sellest, et keelekontaktide tõttu võivad tekkida  pidzinid, kreoolid ja segakeeled.

Keelemuutuste tõttu võivad tekkida koodivahetusm, interferents ja laenamine.

Laenamise all mõeldakse sõnavara laenamist ja keele struktuuri laenamist.
Koodivahetus on teadlik keelte ja eesmärgite kindel vahetus, interferents on ühe keele mõju teistele.

 Autoriga rõhutaske, et lapsed ja täiskasvanud inimesed omandavad keelt erinevalt.
Autor tsiteerib Scottoni, kes väidab, et lapsed omandavad keelt spontaanselt  ja nendele õigesti kuulda on raskem, kui täiskasvanutele.

Töös pööratakse tähelepanu ka keele hääbumisele.
Siin Autor tsiteerib Riionheimot, kes väidab, et esimese keele hääbumine ei toimu kunagi iseenesest.
Esimese keele hääbutamine toimub  selle keele vähenemisest.

Keelehääbumisega on seotud niisugused lingvistimuutused nagu keele lihtsustumine.

 Käesolevas magistritöös tsiteeritakse ka Arnbergi, Grosejani m Kokko jt.