Tallinna Ülikool  Slaavi keelte ja kultuuride instituut  EMAKEELE ÕPETAMINE  Referaat     Tallinn 2009  Sisukord  Sissejuhatus.
4  1.       Õpetamismeetodid.
5  2.       Kuulamine.
6  2. 1             Väärtustav kuulamine ehk nautiv.
7  2. 2        Tähelepanelik kuulamine.
7  2. 3        Kriitiline kuulamine.
7  3.       Rääkimine.
9  3. 1        Jutustamine.
9  3. 2        Vestlus.
10  3. 3        Diskussioon ehk arutlus.
10  3. 4        Väitlus.
10  3. 5        Läbirääkimised ehk parlamentaarse protseduurijärgimine.
11  3. 6        Intervjueerimine.
11  3. 7        Sotsiaalsete suhete väljendamine.
11  4.       Lugemine.
13  4. 1        Akadeemiline eesmärk.
13  4. 2        Utilitaarne eesmärk.
13  4. 3        Romantiline eesmärk.
13  4. 4        Kognetiivse arengu eesmärk.
13  4. 5        Võrdõiguslik eesmärk.
14  4. 6        Lugemisprogramm..
14  5.       Kirjutamine.
16  5. 1        Käekiri 17  5. 2        Kirjutamiseks valmisolek.
18  5. 3        Grammatikaõpetamine.
18  Kokkuvõtte.
20  Kasutatud kirjandus.
21         Sissejuhatus  Käesolev referaat on pühendatud emakeele õpetamisele.
Referaadis kasutatakse Anne Uuseni raamatu "Emakeele õpetamisest", mis on seotud emakeele õpetamisega.
Selline raamat on kasulik nendele, keda huvitab emakeele õpetamine.

Raamat koosneb kolmest osast.
Raamat on loogiliselt ehitatud.
Selles antakse ülevaade emakeele õpetamise alustest ja võimalustest, sisaldatakse iga osaoskuse kohta näiteid ja tsiteeritakse erinevaid autoreid.
Raamatus on piisavalt termineid, neid kasutatakse korrektselt ja selgelt.
Anne Uusen mainib ja tänab oma kolleege, eriti Mare Müürseppa ja Krista Kerget.

Raamatus kirjutatakse, et arenenud riikides pööratakse üha rohkem tähelepanu mõistetud õppimisele.
Püütakse suunata õpilasi õppimisprotsessi juhtima, mõistma, analüüsima informatsiooni ja kontrollima oma tulemusi.
Kõik see on tähtis ka emakeeleõpetuse jaoks.
Et vallata vabalt emakeelt, on vaja tähelepanu pöörata kõikidele keelelisele suhtluse osaoskustele.
Need on: kirjutamine, lugemine, rääkimine ja kuulamine (Eisele 1991, Galant 1990, Jansen 1978, viidatud Uusen 2002 järgi).

Eestis on hakatud tähelepanu nendele suundadele pöörama ka.
Kooli eesmärgiks on arendada arutlevat mõtlemisoskust, ning anda vajalikke teatmeid ja oskusi, mis läheksid kasuks.
On tähtis, et laps oskaks oma arvamust selgelt väljendada.
Sellepärast ongi emakeel tähtis, et oma tegevust analüüsida, mõista ja hinnata tulemusi.

1.   Õpetamismeetodid  Emakeele õpetamise põhimõtted on järgmised: terviklikkus, teadlikkus ja kommunikatiivsus.
Terviklikkus tähendab, et kuulamine, rääkimine ja kirjutamine on omavahel seotud tunniteema, lugemispala või situatsiooni kaudu.
Õigekirjaküsimus tuleneb tekstist, lapse enda kirjutisest või situatsioonist.
Teadlikkus tähendab, et lapsi on vaja suunata jälgima, parandama ja analüüsima.
Kommunikatiivsuse jaoks on tähtis, et laps oskaks kedagi teist kuulata ja suhelda.
Suhtlemiseks on vaja osata arutleda, otsida õigeid vastuseid või mingisugust infot.

Teadlikkust sellest, milliseid oskusi, strateegiat ja ressursse vajatakse ülesande sooritamiseks ja võimalust kasutada enesejuhendamise mehhanisme ülesandega toimetuleku kindlustamiseks, nimetatakse metakognitsioonina.
Metakognitsioon ongi oma tegevuse teadvustatud jälgimine ja arvustamine (Müürsepp 1997, Riutta 1996, Sarmavuori 1993, Kullberg 1991, Linnakylä 1988, Taube 1988, viidatud Uusen 2002 järgi).

See tähendab, et õpilane peab ise midagi tegema, et tulemused oleksid.
Õpetaja eesmärk on aidata teda, teha õppimist tõhusamaks ja huvitavamaks, pidades silma õppekavas esitatud õppetöökorraldamise aluseid vastavas kooliastmes.
Selleks peab õpetaja küllaltki palju planeerima, tunniks valmistuma ja seletama.

Õpetaja jaoks on tähtis programmi koostamisel teadvustada endale, et keelt saab klassifitseerida kahel erineval moel: vormi ja funktsiooni järgi.
Keele neli erinevat normi on kuulamine, rääkimine, lugemine ja kirjutamine.
Need on põhilised ja algklassiõpilastel peab olema võimalus nende kõikide keele situatsioonide kasutamiseks.
Sellele järgneb, et õpetajal tuleb püüda luua realistlikke suhtlemisolukordi, kus oleks võimalikult palju erinevaid keelefunktsioone.
Anne Uuseni raamatus kirjeldatakse neid.

2.   Kuulamine  Kuulamine on protsess, mille käigus suuline kõne muutub tähenduseks (Lundsteen Donoghue 1991, viidatud Uusen 2002 järgi).

Raamatus räägitakse, et kuulamine pole ainult esimene keelekasutuse osaoskus, vaid see on ka aluseks teistes keelelise suhtlemise osaoskustest edu saavutamiseks.
Kuulamine on ka tähtis vahend massi- ja haridusteabevahenditest info saamiseks.
See aitab ka arendada mõtlemis- ja järeldusoskust ja on aluseks headele inimsuhetele.

Tavakooli õpilased harilikult küll kõik kuulevad, aga kuulamisoskus vajab enamikul neist süstemaatilist harjutamist.
Õpetaja peab teadma, millised on kuulamist mõjutavad faktorid ja arvestama nendega õppetöö planeerimisel ja läbiviimisel.
Need faktorid on järgmised:  1.      Kuulmismeel.

Inimkõrv eristab 20 - 20 000 võnget sekundis.
On olemas arvamus, et 5-10% koolilastest on nõrgenenud kuulmisvõimega.

2.      Kuulajate ja kuulatava materjali seotuse tase.
Siin võib segada monotoonsus ehk negatiivsed emotsioonid.

3.      Lapse asend perekonnas.
Kui lapse perekond on väike, siis lapsel on parem kuulamisoskus.
Esimene või ainuke laps peres on parem kuulaja kui teine või viimane laps.

4.      Head kuulajad kohanevad paremini kui halvemad.

5.      Kuulamisvõime suureneb vastavalt vanusele.

6.      Kuulamisega on seotud nii mõtlemine kui ka arutlemine.

7.      Lapse sõnavara on oluliseks mõjutajaks.
Need, kellel on suur sõnavara saavad paljudest sõnadest aru ja oskavad nautida kuulatavat.

8.      Füüsiline seisund.
Kui laps on väsinud, ei suuda ta kuulata tähelepanelikult.

9.      Kiirus.

Laps saab paremini aru, kui õpetaja räägib normaalselt, mitte aeglaselt ja mitte kiiresti.

10.
  Häälte äratundmine.
Lapsed saavad paremini aru üksikutest häältest, mis tulevad erinevatest kohtadest.

11.
  Klassikeskkond.
Kui see on toetav, siis pole pinget.

12.
  Korralikult planeeritud kuulamise programm.

Erilist tähelepanu peab õpetaja pöörama kuulamisraskustega lastele.
Nendele on vaja spetsiaalseid tingimusi.
On oluline õige koht klassis.
Istumiskaugus peab olema 2 - 3 meetrit.
Oleks parem kui laps võiks endale ise kohta valida ja õpetaja lubaks tal pöörata hääleallika suunas.

Peaks vältida valju häält ja liiga suuliigutusi.
Ei tohiks ka käte või raamatu rääkimise ajal hoida suu ees.
On vaja koguaeg kontrollida, kas probleemne laps on mõistnud kuulatavat.
Abiks tuleb ka kirjutada uued sõnad tahvlile, korrata, kui on niisugune vajadus.
Võib ka aidata teha keeletegevuse, kus on oluline kuulamine.
Arvatakse, et läheks kasuks ka tegevus, kus kuulamisraskusega laps tunneks eduelamust.

Kuulamine pole ainult vastuvõttev keelekasutuse oskus, see on aktiivne protsess, mis nõuab mõtlemist ja kuulatava interpretatsiooni.

Kuulamisel on oma liike, neid on kolm.

2. 1      Väärtustav kuulamine ehk nautiv  Väärtustava kuulamise jaoks on eesmärgiks nautida.

Selline kuulamine nõuab vähem kontsentreerimist kui tähelepanelik ja kriitiline kuulamine.
Kui tunnil on tegemist nautiva kuulamisega, tuleks kasuks, kui lapsed võiksid kuulata raadiot, televiisorit, nukuteatrit.
Õpilasaed võivad joonistada või teha kleeptöid muusikast, maalida oma tundeid poeesiast, juttudest, võivad ka grupis üksteistele ette lugeda.
Oluliseks faktoriks siin on ka suuline tegevus, kuna see annab palju võimalusi nautiva kuulamise arendamiseks.

2. 2      Tähelepanelik kuulamine  Tähelepanelik kuulamine nõuab, et kuulajate tähelepanu oleks suunatud ühele häälikallikale.
Selline kuulamine võimaldab mõista juhendeid ja seletusi ning seega hõlmab suurema osa kooliajast.
Algklasside lapsed võiksid anda juhiseid üksteisele, istuda vaikselt ja kuulata ümbritsevaid hääli, teha ise hääli, klassifitseerida hääli kõrguse või kedagi kirjeldada.

2. 3      Kriitiline kuulamine   Selline kuulamine sisaldab otsustamis- ja analüüsivõimet ning nõuab kõige suuremat keskendumist.
Kriitiline kuulamine võimaldab õpilastele eristama fakti fantaasiast, vastavalt kindlatele kriteeriumitele, eristama asjakohast mitteasjakohasest, eristada rääkija emotsionaalset liialdust objektiivsusest ja hindama teemast kinnipidamist ja teemale vastavust.
(Donoghue 1991, Eisele 1991, viidatud Uusen 2002 järgi).

Selle kuulamise arendamiseks võiks õpetaja lugeda ühe fantaasiajutu ja teise tõsielujutu ja pärast küsida lastelt, miks üks on fantaasia ja teine tõsieluline.
Võiks ka koostada lauseid.
Need võivad olla emotsionaalsed ja objektiivsed.
Lapsed siis võivad proovida ära arvata, mis on mis.

Iga kuulamise jaoks lähevad kasuks kuulamise strateegiad.

Need võivad olla: ajus kuulutuspiltide moodustamine, informatsiooni klassifitseerimine, küsimine ja kontrollimine, kas laps on õigesti kõike aru saanud.
Kasuks läheb ka, kui lapsed teevad märkmeid, kirjutavad üles tähtsat infot.
Kuulamisega on seotud ka palju erinevaid ülesandeid.
Anne Uuseni raamatus on neid küllaltki palju.
See võib aidata õpetajatele teha õppimist huvitavamaks laste jaoks.

3.   Rääkimine  Käesolevas raamatus leiab vastust küsimustele, mis on seotud rääkimisega.
Rääkimine on suhtlemisest lahutamatu osa.
Kuna laps hakkab rääkima varem kui kooli läheb, on kõneharjumused kõikidel lastel erinevad.
Need sõltuvad perest, keskkonnast ja lapse isikliku kogemusest.
Õpetaja peab sellega arvestama programmi koostades.
Soovitav, et programmis oleksid kõik põhilised komponendid.

Kõik erinevad suulise keelekasutuse funktsioone, need on jutustamine, vestlemine, arutlemine, kirjeldamine.
Kommunikatiivse arengu juhul tuleks pöörata tähelepanu artikulatsioonile ja intonatsioonile.
Artikulatsiooni võib korrektiive teha vajaduse puhul.
Näiteks, kui lapsel on artikulatsiooniprobleemid.

Et programm oleks efektiivsem, peab õpetaja teadma mitmeid faktoreid.

Kuna lapsed õpivad rääkida ainult rääkides, peab rääkimiskeskkond sarnanema tegeliku suhtlemiskeskkonnaga.
Õpetajal on vaja olla ühtaegu kuulajana, juhendajana ja situatsioonis osalejana.

Õpilasel peab olema võimalus aktiivselt osaleda töös.
See võib olla vestlemine klassikaaslasega ehk töö grupis, laps peab suutma väljendada oma mõtteid ja emotsioone.
Selleks on tal vaja kasutada keelt kui suhtlemisvahendit.
Suuline keelekasutus lubab lapsele arendada sõnavara, õpetab süntaksi, intonatsiooni ja artikulatsiooni.

On väga tähtis, et kõik suulised keelefunktsioonid arendaksid juba algklassides.
Ei tohiks, et see pidurdaks.

3. 1      Jutustamine  Jutustamine on üks suulisekeelekasutuse liikidest.
Sellel on neli peamist eesmärki: informeerida kellegi millestki, põhjustada kuulaja vaimse või füüsilise tegevuse, järeluurida midagi, ehk mingis asjas selgust saada ja nautida jutustava.
Peetakse oluliseks, et õpilane saaks teha ettekanne.

Ettekandmise teemasid saab leida igast tekstist või tunniteemast.
Mida väiksem on laps, seda konkreetsem peaks teema olema.
Õpetaja peab kontrollima, kas ettekanne tegemine arendab last.
Põhiliselt tuleb arendada: keha (keele) valitsemist, auditooriumitunnetust ja teema viimistlust (Donoghue 1991, viidatud Uusen 2002 järgi).
Suuline sõnum peab olema lühike, täpne ja täielik.

3. 2      Vestlus  Vestlus on spontaanne mitteametlik ja arendab sotsiaalseid oskusi.
Hea vestlusoskus lubab lastel leida sõpru ja suurendab eneseusaldust.
Õpetaja eesmärk on algata, juhendada ja suunata vestlust.

Vestluse korraldamises on väga tähtis atmosfäär.
Klassis peab olema sõbralik õhkkond.
Tavaliselt vestlus kulgeb teemalt teemale.
Lastel toimuvad ka sotsiaalsed vestlused, aga need tihti toimuvad juba klassi väljaspool.

Kahe õpilase vaheline vestlus ehk dialoog kindlustab mõlema osavõtu ja pakub inimliku lähedust.
See pakub ka tagasisidet.
Dialoogi jaoks on soovitav, et lapsed oleksid saama vanust.
Siin on võrdsed võimalused suhtlemise jaoks.
Kui üks on vanem, siis ta hakkab domineerima.

3. 3      Diskussioon ehk arutlus  Arutlus on küllaltki sarnane vestlusega, kuid selle eesmärgiks on probleemi lahendamine ja otsusele jõudmine.
Diskusiooni läbiviimiseks on tähtis loov ja kriitiline mõtlemine.
Oluliseks on ka teemast kinnipidamine.

Laste paigutus ka on teguriks, kui klassiruum võimaldab, oleks hea istuda ringi, et kõikidele lastele oleks üksteist näha.
Võib teha veel väikse ringi ja jagada kõike laste gruppidesse.
Enne ühist arutelu, võivad toimuda grupisisesed arutelud.
Pärast iga grupp kannab oma arutelu tulemusi teisele ette.
Väikes grupis toimuvat diskussiooni nimetatakse ümarlaudiskussiooniks, gruppe - suminagruppideks.
Soovitav, et väikses grupis oleks 3 - 8 last.
Võib organiseerida diskussiooni nii, et väike grupp arutleks mingi probleemi üle, aga suur vaataks ja pärast hinnaks.
Tuleks ka valida väikese grupi juhatajat, kes tutvustaks liikmeid, esindaks probleemi ja hoiaks diskussiooni üleval.
Tuleks märkida, et osavõtjad peavad olema ette valmistatud.
3. 4      Väitlus  Kahe rühma vahel võib teha ka väitlust.
Selleks peavad mõlemad grupid esitada argumente.
Väitluse eesmärk on arendada argumenteerimisoskust ja õpetada, et igal vaidlusküsimusel võib olla mitu lahendust.
Debatil peab olema juht, kes esindab teemat, tutvustab osavõtjaid ja vaatab, kui palju aega debatid võtavad.
Ta peab ka otsustama milline pool argumenteeris paremini ja seega võitis.

3. 5      Läbirääkimised ehk parlamentaarse protseduurijärgimine  Läbirääkimisi on vaja pidada olukordades, kui inimestel on palju erinevaid arvamusi ja tuleb jõuda mingile ühisele otsustele.
Selline otsus peab olema enamikule meelepärane.
Lapsele tuleb õpetada käetõstmist, oma kõnejärje ootamist ning oskust rääkida siis, kui seda lubatakse.
Nooremates klassides on vaja, et õpetaja oleks koosoleku juhatajana.
Pärast, kui lapsed on juba vastavat töövormi, siis võib juhatajaks valida mõni õpilast.

Läbirääkimisel tuleb teha järjekorda.
See võib koosneda päevakorra kuulatamisest, ettepanekutest, parandustest, pöördumistest, ettepaneku hääletamistest ja otsuse ettelugemisest.

3. 6      Intervjueerimine  Algklassidest võib teha intervjueerimiseks rollimänge.

Selleks on vaja ette kujundada mingi situatsiooni (laps räägib vanematega, õpilane - õpetajaga vms).
Töö käigus on vaja tähelepanu pöörata küsimustele, nende sisukusele ja sobivustele.

Intervjueerimine on kommunikatiivne protsess.
Kuna intervjueerimise käigus lapsel on võimalus kuulata, esitada küsimusi, lugeda ja kirjutada, see aitab arendada huvi kõikidele keelelise suhtlemise funktsioonide vastu.

3. 7      Sotsiaalsete suhete väljendamine  Sotsiaalsete käitumisnormidega peab last tutvustama juba varasest lapseeast.
Siin on kõik, mida oleme harjunud nimetama viisakaks, suhtluskohale ja - oludele vastavaks käitumises.
Teadmine, kuidas käituda erinevates olukordades aitab lapsel olla enesekindlamaks.
Oluline faktor käitumise õpetamisel on õpetaja eeskuju.
Tuleb seletada lapsele, et viisakas on teistesse inimestesse lugupidamise väljendus, head maneerid on aluseks enesega rahuolule, viisakas käitumine sõltub enamasti aususest ja taktitundest.
Tuleb mainida ka, et erinevates maades maneeride traditsioon on erinev.

Aluseks, tuleb õpetada last, kuidas on õigesti tutvustada.
On vaja öelda, et tutvustamisel tuleb peale oma nime ja üldiste andmete öelda midagi inimese kohta huvitavat.
Tutvustamist saab õpetada rollimängude abil.
Õpetaja võib kontrollida, kas laps õigesti valib käitumisviisi.
Kui mitte, siis võib seda pärast koos lapsega analüüsida.
On soovitav kasutada võimalikult palju erinevaid situatsioone.

Kuna tänapäeval üha rohkem kasutatakse telefoni, tuleb lapsele juba varases eas tutvustada telefoni ja selle kasutust.
Lapsed võivad mängida hambaarstile helistamist, jäätise tellimist jne.
Samuti nad õppivad, kuidas vastata telefonikõnedele erinevates olukordades.

On tähtis ka märkida ohutuse seisukohalt asju.
Näiteks, ei tohi öelda, et ollakse kodus üksi, ei tohi informeerida võõrast vanemate kohta.

4.   Lugemine  Lugemine on keelelise suhtlemise osaoskustest raamatutes ajakirjanduses ja uurimistes enam kajastav osaoskus (Barrentine 1999, Hancock 1999, Willians 1999, Strommen, Mates 1997, Rantanen 1996, Uusen 2002 järgi ). Lugemine annab aluse kirjutamisele, rääkimisele ja kuulamisele.
Lugemisoskus on kompleksne, see sõltub kognitsioonist, motivatsioonist, visuaalsest tajust, lugeja minakontseptsioonist, loetavast materjalist ning õpetaja efektiivsusest.

Lugemises on oluline informatsiooni vastuvõtt ja loetust arusaanime.
Lugemine sõltub sellest, kas laps oskab lugeda, kas ta oskab teha vahet suurtähtedest ja väiketähtedest, kas saab aru häälikute ja tähtede vastavust.

Lugemisel on oma eesmärke.
Need on:  4. 1      Akadeemiline eesmärk.
Laps õpib punktuatsiooni, hääldust, käekirja ja interpretatsiooni.

See võimaldab saavutada akadeemiline tase ehk nn haritus.

4. 2      Utilitaarne eesmärk   Lugemine aitab õpilasel funktsioneerida ühiskonnas.

4. 3      Romantiline eesmärk  See arendab lapsel iseendast ja teistest arusaamisest.

Selleks kasutatakse lugemisprogrammi, kus rõhutatakse keelekogemust, kirjanduse väärtustamist ja väärtushinnanguid.

4. 4      Kognetiivse arengu eesmärk  Lugemine annab õpilasele võimalust areneda ja osaleda ühiskonna arengus, see läheb kasuks uute probleemide lahendamisel.

4. 5      Võrdõiguslik eesmärk  Selle saavutamiseks peavad õpilased olema kindlustatud programmiga, mis välistab sotsiaalmajandusliku diskrimineerimise ja mis on kooskõlas lugemise romantilise eesmärgiga (Sarmavuori 1993, Donoghue 1991, Jansen, Jacobsen, Jensen 1978, viidatud Uusen 2002 järgi).

Õpilasi peab õpetama lugemisele vastavalt nende individuaalsele tasandile.
Õpetaja peab sellega arvestama tundi planeerimisel.

Tuleb pöörata tähelepanu lugemikule.
See peab arendama lapse sõnavara ja seletama mida see sõna kontekstis tähendab.
Lapsel peab olema motivatsioon lugeda.
Hästi oleks, kui loetud seostataks lapse kogemuse ja taustaga.
Oskuste praktiseerimine on lugemise lahutamatu osa.
Hästi on, kui laps saab oma oskuste praktiseerida.
Tavaliselt see toimub tööraamatu, kirjaliku loomingulise ülesande ehk rääkimise kaudu.

On loogiline, et lugemise käigus lapsel tekivad erinevad küsimused asjade kohta.
Õpetaja eesmärgiks on nendele küsimustele vastata ja esitada lastele küsimusi ka.
Õpetaja küsimused peavad olema sellised, mis nõuavad kõrgemat mõtlemist ja suurendavad arusaamisoskust.
On oluline, et lapsel oleks tagasiside.

Läheb kasuks, kui lugemisega seotud tegevusi jagatakse kaheks kategooriaks: enne lugemist, lugemise ajal ja pärast lugemist.
See, mis on enne lugemist, on sissejuhatav.
Osa tegevusi, mis toimub pärast lugemist on nagu tulemused.
Need näidavad mida uut sai õpilane teada.

Arvatakse, et lugemine ja kirjutamine on seotud.
Selle kohta raamatus kirjutatakse, et seda võib ka rakendada praktikas.
Selleks on olemas keelekogemuslik lähenemine.
Kasutades oma kogemust lapsed võivad proovida ette kujutada, mis juhtub raamatu tegelastega järgmises tekstiosas ja sellest kirjutada.

Pärast õpilased esitavad, mida nad kirjutasid klassi ette.
See näitab, et laps oskab mõelda sellest, mida ta oli lugenud ja kogenud.
Selline meetod rõhutab, et lugemine on osa kommunikatsioonist või keeleprotsessist.
Aga keelekogemuslikul lähenemisel on olemas ka miinuseid.
Miinuseks on sõnavara piiratus.
Kui laps jutustab oma sõnadega, ta ei rikasta oma keelt.
Peale seda, lapsed võivad tüdida pidevast ühe ja sama loo.
Siis ettekujutuseoskus ei saa arendada ka.
Ühesõnaga, selline meetod on olemas, aga ei ole vaja sellega kuritarvitada.

4. 6      Lugemisprogramm  Selle lähenemise pooldajate põhiargumendiks on, et kui emakeele õpetamise lõppeesmärgiks on mõtlev ja kirjaoskaja ühiskond, siis on kõige mõttekam kohe alguses alustada kokkupuuteid kõige efektiivsema inimliku väljendusvormiga - kirjandusega (Anne Uusen 2002).

Lugemisprogrammi eesmärgiks on arendada laste huvi loetava kirjanduse vastu Lugemisprogramm peab olema balansseeritud ja koosnema raamatutest, mis on erinevates žanrides.

Lugemise jaoks on olulised tekstiga töötamise strateegiad.
Oleks kasulik koostada arutlusplaani, mõisteseletuse skeeme ja kirjutada välja võtmesõnu.
Õpetaja võib seletada lastele uusi sõnu, märgistada kokkulepitud märkidega õigesti teatud asjad ja valesti teatud asjad.
Kui rääkida arutlusplaani kohta, see võib olla mingi paariline tabel.
Ühel neist võib väljendada oma positsiooni, teistel kirjutada millest oli tekstis kirjutatud.
Pärast lapsed võivad üksteisele lugeda, mida nad kirjutasid.
Kui tekkib diskussioon, õpetaja peab diskussiooni juhendama niimoodi, et selguksid õiged ja valed vaatenurgad.
On vaja ka, et õpetaja osaks õigesti seletada, tuua fakti ja argumente.
On tähtis, et õpilastel ei jääks väärarusammu.

Mõisteseletuse jaoks on oluline, et laps saaks leida igasugust informatsiooni.
Vormistus pole siin oluline.
Võtmesõnu leitakse tekstilõigus ja nende juurde kirjutatakse olulisi sõnu.
Võtmesõnu tuleb kirjutada eraldi sedelitele.
Iga võtmesõna kohta tuleb koostada lause, mis on kokkuvõttev.

Oskus teha kokkuvõtte on väga vajalik õpilastele, kuna tihti on raske tekstist leida informatsiooni, mis oleks esmane ja saaks avada teksti sisu.
Selle peab kindlasti ära õppima.

Kokkuvõtte peab lühidalt ümber jutustada teksti sisu.
See peab olema konkreetne, väike ja täpne.
Oskus teha kokkuvõtte sõltub kirjutamisoskusest.

5.   Kirjutamine  Koolikirjutamise eesmärk on kasvatada lapsest isiksus, kes julgeb oma mõtteid kirja panna ja kes valdab kirjutamisega nõutaval tasemel.

Lapsed arvavad, et kirjutamine on raskem kui lugemine.

Huvi kirjutamise vastu kaob juba kooliaastate alguses.
Oleks hea, kui õpetaja saaks anda õpilastele niisuguseid ülesandeid, kus lastele oleks huvitav rakendada oma kirjutamisoskust.
Need ülesanded peavad olema elu - ja lapse lähedased: kirjad, märkmed, sünnipäevakutsed, kuulutused, retseptid, reklaamid jne.

Niimoodi õpilastele on kergem kirjutamisega hakkama saada.
Kuna kirjutamine on keerulisem kui lugemine, selle kohta võib leida erinevaid definitsioone.

Kirjutamine tähendab erinevate tekstide koostamist, mis sisaldab kirjutamisprotsessi.
Kirjutamisprotsess sisaldab omakorda kirjatehnikat ja grammatikat.

Algklassides koosneb tekstide koostamise programm kahest alast.
Esimene on sisu ehk ideed, millest laps tahab jutustada.
Teine on kirjutamise protsess, seda on vaja suhtlemiseks.

Õpetaja peab aru saama, et mõlemad on tähtsad ja tuleb kirjutamise organiseerida sellega arvestades.
Oluliseks siin on, et laps peab aru saama kirjutamise tähendusest oma ja teiste elus.
Igapäevaste kontaktide, etiketi, juhendite, kartide ja ajalehtede kaudu õpivad lapsed aru saama kirjutamise tähtsusest.

Õpilased peavad aru saama, et kirjutamine on ühiskonnaelu osalemise viis.
See aitab suhelda, oma arvamust väljendada ja näitab akadeemilist kompetentsust.

Raamatu autor kirjutab, et lapsel oleks huvitavam kirjutada, tal peab olema palju erinevaid kogemusi ja huvisid.
Need võivad olla sündmused kodus, koolis, pargis, matkad ja koosolekud.
Laps võib kirjutada ka erinevatest massikommunikatsioonivahenditest.
Siia kuuluvad raamatud, ajalehed, televisioon ja raadio.
Huvitav teema laste jaoks on lemmik tegevus ehk sport.

Hiljem see kõik täieneb õpitavaga: kodulugu sotsiaalsed andmed, tervishoid ja kirjandus.

Kasuks läheb ,kui enne kirjutamist laps saab suhelda suuliselt.
Kui laps ei ole võimeline väljendada ennast suuliselt, ei ole ta valmis ka kirjutamiseks.

Nagu oli juba mainitud, oluliseks mõjutajaks on klassikeskkond.
See peab olema toetav ja kaitsev.
Kui klassis pole pinget, lapsed usuvad, et nende tunded, väärtushinnangud ja mõtted on olulised, et neid võib ka teiste inimestega jagada.

Kirjandus laste jaoks peab olema kvaliteetne.
See arendab oskust kirjutada hästi.
Lugemine on allikas uuteks ideedeks ja sõnadeks.
Kui see on võimalik, on kasulik käia kooliraamatukogus.

Laps peab aru saama, et kirjutamine sisaldab erinevaid astmeid.
Need on eeltöö (ideede saamine), kavandi kirjutamine, parandamine ja toimetamine.
Siia kuulub ka publitseerimine ehk teistega jagamine.
On tähtis, et laps saaks aru, et kirjutaja suhtleb kellegagi, kui kirjutab.
Samast temast tuleb kirjutada erinevalt erinevale ühiskonnale.

Kirjutamisoskuse arendamiseks on oluline, et õpilasel oleks võimalus kirjutada kõigil kolmel eesmärgil: kirjeldaval, jutustaval ja seletaval.
Kui midagi ei tule välja, õpetaja peab aitama parandama ja toimetama.

Õpetajale on kasulik teada, et kirjutamine on mitmeetapiline protsess.
Et õpilastel oleks huvitav kirjutada, peab õpetaja ise ka seda tegema.

Niimoodi ta tutvub ülesannete raskusastmega ja ise tutvub ka tööperioodidega.

Oluliseks peetakse, et kirjutamine oleks rõõmus ühistöö.
Õpetaja ei pea esmajärjekorras hindama, vaid peaks juhendama ja julgustama.
Õpilased võivad juhendada üksteist, nad ise tunnevad väga hästi omaealiste maailma ja huvisid.

Kirjutamine on õppimise osa, seda ei saa eristada kui eraldiseisvat oskust.

5. 1      Käekiri  Tähtis asi kirjutamises on kirja loetavus.
Käekiri ei pea olema ilus ja stiilne, vaid peab olema loetav.
Seda on vaja rõhutada.
Käekiri on suhtlemisvahend.
Kui inimeste kirjutis ei ole loetav, siis suhtlemist ka ei toimu.
Keegi siis ei saa aru, mida kirjutaja tahtis öelda.

Et käekiri oleks loetav, laps peab leidma endale korrektse ja sobiva kehaasendi.
Tal peab olema mugav kirjutama.
Tuleb märkida, et käekirja mõjutavad psüühilised, mentaalsed ja emotsionaalsed faktorid.
Igal õpilael on oma isiklik kirjutamisstiil ja kiirus.
Kirjutamisülesanded ei pea olema suured.

Kõige efektiivsemad on kümnest kuni kahekümne minutini.
Hästi lastele mõjub ka kui õpetaja kirjutab tahvlile või näitab mingisugust eeskuju.

Anne Uuseni raamatus antakse lühike ülevaade spetsiifilise kirjutamisele.
Tutvustatakse soovituseid, seotud kirjutamisõpetamisega algklassides.

Siin oluliseks peetakse seda, et enne, kui laps hakkab kirjutama, ta peab oskama kasutada pliiatsit ilma eriliste pingitusteta ja olema võimeline kasutama sõrmelihaseid tähesarnaste geomeetriliste kujundite kopeerimisel.
Kui lapsel need lihased pingutavad üle, võib tal tekkida vastumeelsus kirjutamisele.
Ei tohi suunata lapsi kirjutama enne, kui ta on selleks valmis, sest tal võivad tekkida pikaajalised probleemid käekirjaga.
On olemas harjutused, mis arendavad vastavaid lihaseid.

Need sisaldavad palju erinevaid ülesandeid.
Siia kuuluvad tükimängud, konstruktoritega tegelemine, nukumööbliga mängimine.
On kasulik ka joonistamine, paberi voltimine ja lõikamine.

Soovitakse teha ka käe- ja silmakordinatsiooni ülesandeid.

Need on seotud väikeste lihaste arenguga.
Sellised ülesanded võivad olla klaveri mängimine, mitmesugused paberitööd, konstruktorimängud.

5. 2      Kirjutamiseks valmisolek  Kirjutamisvahendeid tuleb hoida õigesti.
On teatud rida asju, mille järgi õpetaja saab otsustada, kas laps hoiab õigesti vahendit või mitte.
Näiteks, kui paberis on augud, siis on õpilasel väär vajutustegevus ja temast võib tulla aeglane kirjutaja.
Näitajaks on ka kergus, millega saab pliiatsit kirjutamise ajal lapse käes liigutada.
Kui laps hoiab pliiatsit liiga kõvasti, ta pole veel kirjutamiseks valmis.

Et olla valmis kirjutamisoskuse arendamiseks laps peab oskama sujuvalt teha sirgeid jooni ja ringe.
Et selle oskust arendada, tuleb anda lapsele ülesandeid, kus vajatakse joonistada.

Ei tohiks unustada sellest, et lapsel on alati vaja abi.

Kätteõpitud kindlad mudelid lihtsustavad lapsele kirjutamist.
Tuleb seletada lapsel, et kirjutamisel on niisugune mõiste, nagu parem - vasak pool.
Siin võivad aidata dramaatilised mängud, kus tuleb midagi viia ehk liigutada vasakult paremale ja vastupidi ka.

Anne Uuseni raamatus pööratakse tähelepanu, et kirjutamise jaoks pole tähtis ainult protsess, vaid on ka tulemus.
Selline tulemus on sõna, mingi sõnum, kiri või esse.
Et tekst oleks korrektne ja loetav teistele, see peab olema õigesti grammatiliselt kirjutatud.

5. 3      Grammatikaõpetamine  Grammatikat saab õpetada kahte meetodi: varjatult ja avatult.
Esimene meetod tähendab, et grammatiline teema on peitetud.
Õpilased teevad mingit informatiivsert tegevust, kus on grammatiline vorm, kuid nende tähelepanu pööratakse sisule.
Kui erilist grammatika fakti pole vaja rõhutada, siis õpetaja võib aidata lastele praktiseerida keelt.
Nad teevad seda ja omandavad keelt kui terviku.

Avatud grammatika õpetamine tähendab seda, et lastele antakse otseselt grammatikareegli või seletuse.

Arvatakse, et kõige edukam grammatikaõpetamismeetod on selline, kui õpetaja loob olukordi, mis on nagu reaalne elu.
Siis lapsel on kergem keelt omandada.
Lapsed kasutavad keele suhtlemiseks, nagu rollimäng, arutlevad, mängivad ja teevad projekte.
Need keeleomandamise tegevused on kommunikatiivsed.
Anne Uuseni raamatus on esindatud selliste tegevuste näiteid.

Kokkuvõtte  Raamatus tehakse kokkuvõtte sellest, et emakeelel on suur roll, emakeel on tähtis tegur õppimises.
Kui räägitakse, et inimene valdab keelt, arvatakse, et ta oskab kõike funktsioone.
Need on kirjutamine, lugemine, rääkimine ja kuulamine.
Funktsioonide arendamine oleneb mitte ainult õpilastest, vaid ka õpetajast.
Anne Uuseni raamatus kirjutatakse, et lugemikutekstide lugemine laste jaoks on igav ja ei paku eriti palju naudingut.
Selliseks on olemas oma põhjused.
Need on laste emotsionaalsus, psüühiline seisund, iseloom, olukord peres jne.
Isegi lapse käekiri oleneb sellest, missugune laps on, missugused on tema iseloom, tuju ja harjumused.
Kuna kõik lapsed on erinevad, nad nõuavad erinevat õpetamist.
Õpetamismeetodeid on palju, aga mõnikord õpetaja jaoks on raske valida missugust tuleb rakendada.

Anne Uusen pakub palju erinevaid ülesandeid, raamatus kogunenud materjal jutustab lastest, õpetamisest ja näitab, kuidas võib teadmisi rakendada.
Raamatus sisaldatakse palju näiteid ja ideed.
Sellised teadmised lähevad kasuks ka tööl lastega.

Kasutatud kirjandus  Uusen, Anne 2002.
Emakeele õpetamisest.
Tallinn: TPÜ kirjastus, 149 lk.