Tallinna Ülikool  Slaavi keelte ja kultuuride instituut  EMAKEELE ÕPETAMISEST  Referaat        Tallinn 2009      Sisukord        Sissejuhatus .................................................................................................................................... 3  1 Üldist........................................................................................................................................... 4  2 Emakeele didaktika meil ja mujal................................................................................................ 5  3 Keelelise suhtlemise osaoskused................................................................................................. 6  3. 1 Üldist............................................................................................................................. 6  3. 2 Kuulamine..................................................................................................................... 7  Kasutatud kirjandus........................................................................................................................ 8         Sissejuhatus     Sissejuhatus alustatakse Eesti keskhariduse õppekavast sisse toodud tsitaadidega sellest, et emakeel on mõtlemise vahend, tal on keskne roll kultuuri säilitamisel ja arendamisel ning oluline osa kultuuritunnetuses.
  Emakeel on eriline aine, et peale õpimise eesmärgi, ta on ka õppimise- ja suhtlusvahend ja kogu õppetegevuse algus.

Emakeeleõpetus soodustab kriitilisele mõtlemisele, oskusele sõnastada oma mõtteid, analüüsida ja teha järeldusi.
Emakeeleõpetuse põhivaldkonnad on  kommunikatiivsed oskused, sellised nagu lugemine, kirjutamine ja kõnelemine ning keeleteadmised ja kirjandus.
            Järgmisena on öeldud et kuna emakeele didaktika pedagoogikaülikoolis on kohustlikuks aineks, siis autoril tekkis soov ja vajadus kõik käsitletud materjali süstimatiseerida, et vabastada üliõpilasi konspekteerimise vaevast ning ka õpetajad saaks oma mälu värskendada.
Raamatus tutvustatakse keele õpetamise alustega, põhimõtetega ning kommunikatiivsete oskustega teiste riikide näidel.
Teooria ilmestamiseks ja soovi korral ka praktika teostamiseks raamatus on sisse toodud ülesanded ja näited iga keelelise osaoskuse kohta.
            Sisejuhatuse lõpuosas autor tänab oma üliõpilasi, osalenud õpetajaid ja kolleege, kes olid tema abiks käesoleva raamatu kirjutamisel.

   1. Üldist     Esimeses peatükkis autor jutustab emakeeleõpetuse suunadest erinevatel riikidel, teiste autorite raamatutele vihjades.
Põhiline suund on õppimisprotsessi mõtestamine, kus õpilasi õpetatakse mõistma, juhtima ja analüüsima seda, mida nad õpivad.
Teine suund on pööramine võrdset tähelepanu kõikedele kommunikatiivsetele osaoskustele.

            Ka Eestis hakatakse sellistele suundadele tähelepanu pöörama.
Riiklik õppekava on sellele ilmekaks tunnistuseks.
  Kooli peamine ülesanne on õpetada teadvustama oma toiminguid ja sõnastada mõtteid.
Autori arvamusel emakeeleõpetus peaks andma mitte ainult sutlusi osaoskusi, vaid ka õpetama oma toiminguid kontrollima ja analüüsima, mõistma ja hindama tulemusi ja muud.
Need oskuste arendamisel on vaja lähtuda keelekasutuse funktsioonist ja tekstist.
            Järgmisena autor toob sisse tabelit emakeele õpetamise üldiste põhimõtetega.
Tabelis ta defineerib, toob näiteid ja seletab mis on keeleõpetamises terviklikkus, teadlikkus ja kommunikatiivsus.

            Tänapäeva emakele õpetamise metoodikaga on tihedalt seotud mõ              Keeleõpetamise metoodikas metakognitsioon tähendab oma mõtlemise ja tegevuste teadlik teostamine ja kontrollimine.
Selle kaudu metakognitsioon soodustab lähenemist klassi tasandilt õpilase individuaalsele tasandile.
Järjelikult, õpetaja töö on nüüd suunatud mitte klassile üldiselt, vaid igale õpilasele isiklikult (personaalselt).
            Tänapäevased teadlased Piaget, Eriksoni ja Võgotski, õpetamise meetodika käsitlemises jõudsid tulemuseni, et õpilase tulemus on seda kõrgem ja õppimise tõhusam, mida parem laps on teadvustatud küsimuses, tunni eesmärgis ning õppimiseprotsessi korraldamises.
            Riigi õppekavas on määratud õpetaja ja õpilase jaoks ühised eesmärgid, millest lähtudes õpetaja peab leidma meetodit jõuda selliste eesmärgedeni, arvestades hulk faktoreid nagu kooliastme, õpilaste erinevat tasemet ja võimet  ja muud.
Kahtlemata säärane konstruktivistlik lähenemine õpetamisprotsessi nõuab õpetaja poolt suuremaid teadvuslikkusi, organiseerimise oskusi ja ettevalmistusi võrreldes traditsioonilise õpetamiseviisiga.
Käesoleva meetodi läbiviimise vältimatuks tingimuseks on  põhjalikult läbimõeldud ja täpne ettekoostatud tunniplaan.
Tunniplaani vorm ja koostamise vahendid ei ole iseenesest olulised ja jäävad õpetaja valikuks.
Raamatus on sisse toodud emakeele tunniplaani näide, mis on koostatud ideekaaardina.
Näide keskseks märksõnaks on tunniteema, ja selle ümber on erinevad keelelised suhtluse osaoskused.
Märksenaks saab olla ka tunni eesmärk, põhiküsimus ja muud aspektid sõltuvalt konkreetsest olukorrast.

            Käesolev peatükk lõppeb kokkuvõttega, milles on öeldud et emakeele nüüdisaegse õpetamise põhiliseks eesmärgiks on õpetada last oskama keelt erinevates olukordades elus, teisisõnu funktsionaalne keeleoskus.

      2. Emakeele didaktika meil ja mujal     Teine peatükk alustatakse väidega et keele õpetamise viis on muutunud terviklikumaks, kus suuline suhtluse vorm peetakse sama tähtis kui kirjalik.

Säärase lähenemise järjelduseks on fakt, et elus me kasutame nii suulist, kui ka kirjalikku keelt, seetõttu õpilastele peaks neid mõlemaid õppima et tuleviku elus toime tulla.
            Heakskiidud teadlased Jansen, Jensen, Kullberg ja mõned teised käsitlevad keeleõppimist kui järjepidevat protsessi, mis algab enne kooli ja jätkub ka koolilõpetamise pärast.
             Rootsi emakeele õpetamise uurija C. Lieberg oma töös oletab et effektiivse lugemise ja kirjutamise oskus on lapsele olulisem kui grammatiline lugemine ja kirjutamine.
Liebergi sõnade järgi grammatiliselt korrektne keelekasutamine on vahend effektiivse lugemise ja kirjutamise saavutamiseks.
                Kõige laiali levinumaid probleemid emakeele õpetamises on kuidas õpetada lapsi, kes: ei saa aru grammatilist teksti vajalikkusest; oskavad ainult grammatiliselt kirjutada ja lugeda; loetud ei mõista ja ei armasta lugeda ja kirjutada.

            Lieberg peetab probleemiks et lastel kes lähevad kooli puuduvad teadmised emakeele õppimiseks.
Nimelt kooli tulles laps peab juba teadma mis on effektiivne lugemine ja mõistma õpikutekstige eesmärke.
            Teadlane Kerge peetab käesolev meetod kõige tõhusamaks emakeele õppimises, kuid mitte kõige kergemaks õpetajate jaoks.
Kerge, kui iga teine inimene kes oli uuega meetodiga kokku puutunud väidab, et prooblemid jäid samad kui traditsioonilises õpetamise viisil.
Eestis tehtud uurimuste tulemuseks on see, et emakeele keskendumine ei andnud häid näitäjaid.
Kerge arvab et mõndades tänapäevastes koolides õigekirjaroll on seni ülemääratud.
            Autori sõnade järgi käesolev meetod on valdav suund keeleõpetuses.
Kuigi keeleõppimises säärased mõtted nagu keel, kirjandus ja sutluse osaoskused on loomulikult tihedalt seotud teine teisega, mõnel neist erinevatel ajaperioodidel võib tekkida ülekaaluvus.
Kooliprogramm peab vastama õpilaste tarvetele ja vajadustele, samas mitte unustades ka üldeesmargi täitmist.
                 Autori arvamuse järgi algkoolis tegelevad rohkem vaatlemisega ja harjutamisega selle pärast, et  mõned õpilased ei ole võimekad keele struktuuri taedmiste analüüsida enne põhikooli ja mõned isegi enne ülikooli.

Vajaduse korral kasutatakse üldistused põhjalikute seletuste asemel.
            Veel kooli üheks ülesandeks peetakse õpetada loomulikku üldkasutatavat keelt, vaid mitte sabloonilist.
                Rootsi programmi ütlusest sellest, et idiokeel on tihedalt seotud isiksusega ja olukorraga, autori poolt on tehtud järeldus et õpilase õnnestumine kooli sõltub tema eelkoolieas vallatud keeletasemest ja kogemustest.

            Oluliseks mõteks autor peetab seda, et koolis peaks andma harjutusi luulede, juttude ja jutustuste kirjutamiseks ning nende arutlemine ja lugemine klassis kui kirjanduse näiteid.

Lisaks rõhutatakse et peaks rohkem rakendama õpilaste omaloomingulist ja iseseisvat tööd keeleõppes, näiteks töö sõnaraamatudega ja teatmeteostega.
            Peatükk lõpeb katkega Suurbritaania riigi õppekavast, kus on öeldud et laste keelilisi oskusi on vaja arendada  kooli programmi raames, mille kohaselt last peaks õpetama eristama ja kirjutama erinevaid liiki kirjutiste kirjutamist, ilukirjanduslikke tekste ning õpetada ka nautima oma tegevusest.
      3. Keelelise suhtlemise osaoskused     3. 1. Üldist     Peatükki aluseks on väide et õpetamiseprotsessi korraldamiseks ja õpetaja ülesandede täitmiseks, peab õpetaja ise keelelisi suhtlesi osaoskusi valdama, nende erinevusi ja sarnasusi tundma ning oskama seletada neid lapse arusaadavas keeles.
            Kuna käsitletav valdkond on küllaltki ulatuslik, käesolev raamat peatub ainult koolielupraktikas vältimatu aspektides.
Üheks õpetaja ülesandeks on sõbralikku keskkonna loomine.

Taanis tehtud uurimuse tulemuseks oli  see, et põhiliseks küsimuseks lugemise ja kirjutamise õppimises on pingevaba atmosfäär.
Järgnevalt on sisse toodud aspektid, mis soodustavad klassis sõbralikku õhkkonda loomiseks: julgustada õpilasi aktiivselt osaleda tunnis; keeleliselt toetada last, panna suuremat tähelepanu sisukusele kui vormile ning olla tähelepaneliku kuulajana ja tunda huvi lapse jutustuse vastu; kasutada lapsekeskset kõnet.
                          Keelt võib käsitleda lähtudes vormist või funktsioonist.
Keeles on kaks suulist - rääkimine ja kuulamine ja kaks kirjalikut, nimelt lugemine ja kirjutamine, keelevorme.
Kuna elus me tavaliselt kasutame mitu keelevorme korraga, koolis õpetatakse keelt kui tervikut, mitte jagades keelelisteks suhtlemisteks osaoskusteks.
Eristatakse seitse keele funktsiooni.
Kuna algklassides õpilastel peaks olema võimalus keele funktsiooni kasutamiseks, õpetajale on vaja kasutada harjutusi keele funktsioonide kasutamise õppimiseks.

      3. 2. Kuulamine     Järgnevalt raamatus on käsitletud iga keelevorm põhjalikult.
Kuulamine on defineeritud kui protsess, mille tulemuseks suuline kõne saab tähendust.

Kuulamise tähtsuse all räägitakse kuulamisest kui teiste keeleliste osaoskuste aluseks ning tihedast seost teiste keelevormidega.
Järgmisena on sisse toodud kuulamise arengulist hierarhiat, mille esimeseks asteks on häälte intensiivsuste eristamine ja tippuks - hääle asukoha määramine.
  Kuulamise eristamisoskusteks on määratud hääle intensiivsuse, kõrguse, vältuse ja sõnade eristamine.

Kasutatud kirjandus     Uusen, Anne 2002.
Emakeele õpetamisest.

Klassiõpetajale.
Tallinn: TPÜ KIRJASTUS.