Sissejuhatus   Õpetaja kutse-eetika ehk pedagoogilise eetika olulisem definitsioon on kõlblus.
Kõlblus on õpetaja kõige tähtsam ja vajalikum karakteristik.
Kõlbeline muutumine toimub ainult siis, kui inimene teab oma tehtud vigadest, püüab neid parandada ning muutub ise.
   Mis annab inimestel rõõmu ja rahuldust?

Aristotelese arvates need on     nautlev      elu (söömine, joomine, riietumine, harrastused, lõbutsemine);  aktiivne      tegutsemine, aktiivne eluviis;  otsiv      elu, kus inimene püüab leida harmooniat ja rahu, kus ta täiendab end,      muutub paremaks ning leiab vastuseid küsimustele.
   Aleksandr Solženitsõn arvab, et kõlblus peaks olema kõigis elamise viisides.
See on inimese sisehääl, mida on vaja õpetada ja õppida.
   Esimeses peatükis annab Maie Tuulik ülevaate kutse-eetika ja eetikakoodeksi definitsioonidest.
Teine peatükk kirjeldab õpetaja kutse-eetikat möödanikus ja tänapäeval.
Kolmandas peatükis leiab autor vastuse küsimusele kas õpetaja vajab eetikakoodeksit või mitte ning toob Einike Pilli (Tartu Ülikooli õppejõud) kolm põhjendust, miks õpetaja vajab eetikakoodeksit.
   Neljas peatükk kirjeldab kõlbelist isiksust.

Viiendas peatükis antakse ülevaade kõlbelistest väärtustest ning otsitakse vastuse küsimusele: "Kas kõlbelised väärtused muutuvad koos ajaga?
" Kuues peatükk kirjeldab põhimõtteid, miks peab õpetaja olema kõlbeline isiksus.
               1. Mis on kutse-eetika ja eetikakoodeks?
   Selles peatükis kirjeldab autor analüütilist ja normatiivset eetikat ning annab seletuse eetikakoodeksile.
   Analüütiline eetika sisaldab teoreetilisi või teaduslikke teadmisi.
Normatiivne eetika sisaldab praktilisi norme ja juhiseid.

See on õpetus, mis aitab inimest aru saada, kuidas elada oma elu õnnelikult ja rahulikult.
Õpetaja kutse-eetika on normatiivse eetika alaliik.
   Kutse-eetika sisaldab kindlaid norme ja nõudeid, mida peaks inimene järgima.
Eetikanormidest koosneb eetikakoodeks, mis on inimestele abivahend ning millele nad on kohustatud järgima.
Eetikakoodeks informeerib töötajaid, aitab saavutada häid tulemusi ja teha paremini oma tööd.

Ta annab ülevaate kõige olulisematest aspektidest ning vastuseid rasketele küsimustele.

            2. Mis on õpetaja kutse-eetika?
   Olla õpetajana on väga raske.
Iga inimene ei sobi selleks ametiks.
Selleks, et õpetada ja töötada lastega peavad inimesel olema kindlad anded.
Õpetamiseks on vaja empaatiat, armastust, abivalmidust jms, oluliseks on väljaõpe.
Õpetaja kutse-eetikast hakati rääkima juba 1920ndatel aastatel.
Pedagoogika teadlaste arvates palju sõltub just õpetajast, sest ta viib ellu hariduse eesmärke.

                2. 1. Õpetaja kutse-eetika möödanikus  1992. aastal otsustas Õpetajate Liit koostada õpetaja kutse-eetika koodesksit ning seda avalikult arutada.
Just tol ajal esitas Õpetajate Liit järgmisi põhimõtteid:  õpetaja ei tohi alkohoolseid jooke tarvitada ega olla purjuspäi kohtades, kus on õpilased olemas;  õpetaja peab nõu andma algajatele õpetajatele, kellel on veel palju küsimusi;  õpetaja peab olema õiglane isiksus, otsekohene ning korrektne.
On oluline, et klassis ei tekiks üksikute õpilaste õigusetut esiletõstmist;  õpetaja ei tohi töötada tänapäeva loogika järgi: saada rohkem palka, aga teha vähem tööd;  õpetaja on kooli hing;  õpetaja peab temale usaldatud saladust hoidma.

1928. aastal ilmus A. Ploompuu brošuur "Mida nõutakse meie õpetajalt", kus on kirjutatud järgmisi nõudeid:  õpetaja nõuab füüsilist koormust.
Terve päev peab ta seisma klassi ees.
Selleks peaks tal olema väga hea tervis: nii füüsiline kui vaimne;  õpetajale on lubamatu olla lohakalt riides;  õpetaja sammud ja liigutused peavad olema väga kindlad;  õpetaja hääl ja kõne peab olema selge, vigadega laused võivad anda halba eeskuju;  õpetaja on kohustatud olema heas tujus, siis lastel tekib ka rõõmu;  alkoholi tarvitamine ja suitsetamine on õpetajale keelatud;  õpetaja peab olema haritud ning teadma kõike seda, mida ta võib teistele õpetada;  õpetaja peab hästi palju lugema;  õpetaja on kohustatud olema nii muusikatundja kui näitleja;  õpetaja peab armastama lapsi ja oma ametit.
Ta peab olema oma ala asjatundja.

                2. 2. Õpetaja kutse-eetika tänapäeval  Praegu räägitakse, et õpetaja professioon on muutunud.
Tänapäeval "pedagoog on professionaal selle sõna otseses tähenduses siis, kui tal on teaduspõhine pedagoogiline haridus" (Tuulik 2005: 22).

Õpetajal on palju rolle hariduse valdkonnas.
Ta peab olema  mentor ja nõustaja,  õpioskuste kujundaja,  meeskonna liige,  koostöö ja dialoogi pidaja,  õppija ning uurija,  eetiliselt vastutaja,  õppijakeskne õpetaja.
   Õpetaja elukutse kirjelduses avatakse hoiakuid ja väärtusi ameti oskuste kaudu, et selgitada välja õpetaja nõudeid.

                2. 3. Pedagooglise eetika lähtealus  Õpetaja kutse-eetika ei pea sisaldama ainult kirjeldusi nagu missugune peab õpetaja olema, vaid ka kasvatuse tunnuseid näiteks õpetaja ja õpilaste suhted, suhted õpetajate vahel, kes töötavad ühes kollektiivis ning koostöösuhted lastevanematega.

                    2. 3. 1. Interaktiivne suhe õpilase ja õpetaja vahel   Suhted õpilase ja õpetaja vahel on lugupidavad ja viisakad.
Kui õpetaja armastab lapsi, siis lapsed usaldavad teda.
Peeter Põllu arvates "kasvatajaks teeb eelkõige armastus, soe osavõtt kujunevale elule.

Kõige õudsem hirm, mida laps võib tunda, on see, et teda ei armastata, ja hülgamine on põrgu, mida ta kardab"(Tuulik 2005: 24).
   Õpetaja on see isiksus koolis, kes leiab lahendusi rasketele probleemidele kasutades mõistmisvõimet, armastust ning teadmisi.

Kasvatusprotsessis peaks ta olema juhtiv pool.
Tõeliselt koolielu on üsna erinev ja eristub ideaalpildist.
   8. augustil 2000. aastal oli korraldatud Eesti kvaliteedikooli rühmatöö, kus võtsid osa sadakond õpetajat ning koolijuhti.

Rühmatöö osalejad arutlesid omavahel õpetaja ja õpilase suhteid.
   Õpilase diversioonid õpetaja vastu.

Õpetajad räägivad, et õpilased hilinevad tundidesse väga tihti ning ei võta kaasa oma päevikuid, konspekte ja koolitarbeid.
Tundides juhtub nii, et mõned tegelevad oma asjadega: õpivad teist ainet, teevad kodutööd, lahendavad ristsõnu, loevad raamatuid, lobisevad, söövad, närivad nätsu.
   Õpilased ei tee kodutööd, ignoreerivad ja provotseerivad õpetajat, rikuvad tema töövahendeid.
Õpilased lähevad tunnist või koolist ära, muudavad tunniplaani ning isegi kirjutavad klassipäevikusse hindeid juurde.
   Kontrolltöö kirjutamiseks kasutavad nad spikreid, mõnikord varastavad õpetaja kotist või sahtlist kontrolltöid.
Samuti nad esitavad teemavälisi küsimusi ja teevad märkusi tunni ebasobival ajal, valetavad õpetaja peale, annavad meelega valesid vastuseid.
   Õpetaja diversioonid õpilase vastu.

Õpilaste arvates õpetaja hindab neid ebaõiglaselt ning ei kuula, mida õpilased räägivad.
Õpetaja ignoreerib ja provotseerib õpilasi.
Ta karistab kollektiivi, raiskab aega.
Õpilastele ei  meeldi kui õpetaja räägib liiga vaikselt või liiga kõvasti, manipuleerib nendega.
Õpetaja ei arvesta õpilaste tervisega ja erivajadustega, ei mõista ealisi ja soolisi iseärasusi.
   Õpilaste meeles õpetajal puudub empaatiavõime, ta ei ole distsiplineeritud, aus ega lojaalne isiksus.
Mõnikord õpetaja hilineb tundi, valetab, karistab õpilasi andes lisaülesandeid.

Õpetaja kehakeel on ebakorrektne, suhtumine õpilastesse valikuline: klassis on olemas lemmikõpilased.
On ebameeldiv, et õpetaja ei valmista tundi ette, ei tunnista oma vigu ega kavanda tööprotsessi.

Õpetaja karistab hinnetega, aga kui kiidab, siis liiga vähe.

                    2. 3. 2. Koostöösuhe kolleegide vahel   See tekstiosa kirjeldab kolleegide suhteid, kes töötavad ühes kollektiivis.
Nad peaks töötama ühes suunas ning olema meeskonnana.
Millised on siin väärad ilmingud?

Direktsiooni diversioonid õpetaja vastu.

Õpetajatele ei meeldi kui toimuvad planeerimata koosolekud, kui suvepuhkuse ajal peaks töötama töö kantseleis ja kooliaias ning kui jaotakse töökormust ebaõiglaselt, sest mõnedele õpetajatele tehakse eelistusi nagu klasside valik või koormuse suurus.
   Direktsioon informeerib uusi töötajaid ebapiisavalt: algajad õpetajad ei tea, millised on kooli nõuded ja traditsioonid.
Kui koolis toimub mingi üritus, siis teatakse seda õpetajale viimasel ajahetkel ning õpilaste saatmine üritustele jäetakse õpetajaga kooskõlastamata.
   Direktsioon ei räägi õpetajal kooli eesmärkidest ega arutle olulisi probleeme, mis on koolis olemas.
Direktsiooni ja õpetajate suhtlemine ei ole päris nii hea, töö korraldamine ja tuuniplaan on halvad.

Koolides ei motiveeri ega tunnista õpetajat.
Õpetaja autoriteet kahjustab, direktsioon ei kindlusta normaalseid tingimusi töös ning on puudu täpne tööjaotus.
   Õpetajate arvates koolides puudub suhtlemisoskus ning eetika.
Täienduskoolitust korraldatakse ainult mõnedele õpetajatele.

Õpetajatele ei meeldi, et koosolekud toimuvad ebasobival ajal ning on sagedad.

Õudseks on, et õpetaja on oma probleemidega jääb üksi.

                    2. 3. 3. Koostöösuhe lapsevanematega  Kolmas suhetevõrgustik on lapsevanemad ja ühiskond.

Lapsevanemate ja õpetaja suhe peaks olema lojaalne ja korrektne.
Õpetaja peaks juhendama vanemaid ning selleks korraldama vestlusi, kus nad saaksid arutleda laste probleeme õppimisprotsessis ning  võimalikult kiiresti lahendusi leida.

            3. Kas õpetaja vajab eetikakoodeksit?

Eesti Õpetajate Liit töötleb pedagoogilise eetika põhimõtteid ja esimesed versioonid on juba valmis.
   Miks vajab õpetaja eetikakoodeksit?
Selle küsimusele püüab vastuse leida Einike Pilli.
Ta esitab kolm põhjendust, miks on vaja eetikakoodeksit:  eetikakoodeks on üks professionaaliks ehk haritlaseks olemise tunnus;  mitmeväärtuseline ühiskond peaks tegutsema ühiste aluste põhjal;  empiirilisest uurimusest võib näha, et õpetajatel on üsna palju keerukaid eetikaprobleeme, millele nad vastuse otsivad.

Tuleb aga vaadelda iga põhjendust eraldi.
   Esimene põhjendus  näitab, et eetikakoodeks aitaks õpetajat professionaalsele olemisele.
See on samm saada professionaali staatuse.
Eetikakoodeks sisaldab endas niinimetatud ekspertteadmisi, mille saamine oletab vastava eriala omandamisest ülikooli tasemel.
Õpetaja ametis on erinevaid olukordi, mis annavad kõrvaltvaatajale võimaluse leida palju interpretatsioone ja koodeks võib asja keeruliseks teha.
Ootused õpetajale on ülikõrged ja enamik neist ei suuda õpetaja vastata kuid tema käitumist hindab kogu aeg palju inimesi.

Teine põhjendus väidab, et mitmeväärtuseline ühiskond vajab ühist väärtusraamistikku.
Ühiskonnas üldisema väärtusraamistiku annavad seadused.
Nad on kehtivate väärtuste väljendajad.
Kirjutamata seadused väljendavad aga neid väärtusi, mida ei ole võimalik raamistada.
Neid peaks mõistma ja õpetama.
   Eetika on teadus, mis juhatab meid ja viib moraaliprobleemide maailma.
Kogu oma elu omandab inimene moraalseid väärtusi, sünnipäraselt ei ole meil midagi kaasa antud.

Kolmandas põhjendus näitab, et mitte ainult pedagoogika probleemid ei ole keerukad.
Meie maailmas on kõik eetikaprobleemid keerukad.

"Pole sagedasemat ja keerulisemat valdkonda, kui seda on eetika.
Probleemide lahendamine eeldab orienteerumist üksteisele vasturääkivates teooriates ja väidetes.
Aidata võiksid süvendatud õpingud nii filosoofias laiemas plaanis kui eetikas kitsamas plaanis" (Tuulik 2005: 37).
   Einike Pilli arvates eetikakoodeks aitaks teha õpetaja töö nii turvalisemaks ja analüüsitavamaks,  kui ka professionaalsemaks.

                3. 1. Heidame pilgu ajalukku   ". .
õpetaja eetika tähendab, et õpetaja otsustab oma kõlbelistest tõekspidamistest, oma südametunnistustest lähtuvalt" (Tuulik, M 2005:38).

Õpetaja kutse-eetikas peaks koondama õpetaja isiksusele, tema südametunnistusele ning tema kõlbelise karakteri kujunemisele, aga mitte eetikakoodeksi kirjapanemisele.

Kõlblus on inimese sisehääl, sisemine käsk.

Kõlblus on inimese südametunnistus.
See on suhe teiste inimeste ning Jumalaga.

Inimesest saaks inimene ainult kõlbluse kaudu.
Uku Masing nimetab kõlblust hingeks.
Tema meeles on inimene loodud selleks, et täita oma ülesannet ja eesmärke.

            4. Kes on kõlbeline isiksus?
            Muidugi peaks õpetaja olema kõlbeline isiksus.
Aga mida tähendab sõna kõlbeline?
Kas see on saama mis moraalne ja eetiline?

Tänapäeval inimesed ei erista neid sõnu ning kasutavad sünonüümidena.
See on õige, sest ladina ja kreeka  keelest "mores" ning "ethos" tähendasid heakskiidetud tegutsemisviisi ja tava.
Aristotelesest alates hakkasid need sõnad tähendama sisemist loomust ja voorusi.

                4. 1. Eetika, moraal ja kõlblus                   Filosoofide ja asjatundjate arvates eetika on filosoofiline õpetus.
Ta õpetab meid elu eesmärke ja väärtusi.
Moraal tähendab ühiskonnapoolseid väliseid norme ja nõudeid inimesele.
Kõlblus on inimese südametunnistus, tema sisemised väärtused ja normid.
Eetika, moraal ja kõlblus on valdkond, mis on seotud südamega, kus nähtused ja protsessid mitte üheselt ja selgelt mõistetavad.

                4. 2. Inimese kolm osa (arengusfääri)  Inimesel on olemas kolm iseseisvat ala ehk arengusfääri.Teoreetiliselt võib esile tõsta  intellektuaalset arengut,  isiklikku arengut (kõlbelist arengut),  füüsilist arengut.

Kõige olulisem sfäär inimeste jaoks on teine ehk isiklik arengusfäär.
See on kõige inimlik osa inimese olemuses.
                   4. 3. Kõlbluse puudumine  on vaimne väärareng                 Inimese kõlblus peaks olema kõigis olukordades.

Südametunnistuse, kõlbluse puudus on vaimne väärareng.

Kui maailmas on füüsiliseid monstrumeid, siis miks ei või sündida ka vaimseid ja psüühilisi monstrumeid.
Kui laps sünnib ilma ühe käeta, siis miks ei  või ta sündida ilma potentsiaalse südametunnistuseta.

                4. 4. Südametunnistus on inimloomuse seadus  Inimloomuse seadus avaldab mõju inimesele.

Südametunnistuse seadus aitab vahet teha hea ja kurja, õige ja vale vahel.

Inimesed teavad, kuidas peaks käituma, mis on hea ja kuri, mis on õige ja vale, mida peaks inimesed tegema oma elus.
Kuid nad ei järgi käitumuslikke eetilisi norme.
Inimesed tunnevad loomusundi, kuid aga samal ajal ei täita seda.

Loomusund ei ole sama mis instinktid ja tungid.

Soov aidata ei ole tunne, inimene peaks aitama, olenemata sellest, kas ta seda tahab või mitte.
Inimene võib arvata, et tunneb soovi aidata, kuid mingi sisemine hääl ütleb, et peaks järgima abistamisimpulssi.
   Klaverit mängides räägib moraaliseadus inimesele, millist heli peaks ta mängima, tema instinktid on aga ainult klahvid.

Moraaliseadus ei ole instinkt või isegi instinktide kogum, vaid see, mis juhib instinkte kooskõlas, harmoonias.

                4. 5. Loodusseadused versus inimloomuse seadus   Loodusseadused kehtivad kogu aeg.
Me võime neid ainult parem tundma õppida ning  kooskõlas elada.
Inimloomuse seadust võime järgima või ignoreerida.
Siin on meie valik vaba.
   Südametunnistus on seadus, mida inimene võib kuulda või ignoreerida, see seadus ei üldista inimese käitumist.
Seda seadust ei saa avalikuks teha välise vaatluse põhjal.
Vaatlus näitab seda, mida teeb inimene, moraaliseadus aga püüab öelda, mida inimene peaks tegema.

Moraaliseaduse alusel saab inimene Jumalast rohkem teada saada.
Moraaliseadus viib inimest teha ainult õigeid asju ja jõuda õigele otsusele, sõltumata sellest, kas see on ohtlik või raske.
   Milline kasu on kirjapandud käitumisreeglitel, kui inimene ei saa neid täita?
Ta ei muutu tänu seadusele, kuid aga ilma heade inimesteta ei ole head ühiskonda.
Mõtlema peaks sellest, kuidas saaks kujundada inimese kõlbelise loomuse.

5. Kas kõlbelised väärtused muutuvad koos ajaga?
              Läbi ajaloo  on ausus, sõbralikkus, abivalmidus jm on jäänud väärtusteks ning nad on läbi aegade ei muutunud.
Samamoodi on ellu jäänud ka valetamine, tapmine ja kuri.
Keskenduma peaks mitte väliste väärtustele, vaid isiklikutele, iseenda ülesehitamisele.

On olemas arusaam, et aega muutuvad ka inimese kõlbelised väärtused.
Selles peatükis otsib autor vastuse, miks nii arvatakse.

                5. 1. Kas inimese koht loodusahelas on muutunud?

Tänapäeval on olemas palju inimese mõisteid, kust näeme, et inimene on arukas loom, kes omab suurt aju.
Samuti defineeritakse inimest kui poliitilist looma või lõpetamatu looma.
Inimestel on üsna palju definitsioone.
Aga milline on neist õige?

Tegelikult, inimene on osa loodust.
Tema süsteem on veel lõpetamatu, piiritlematu, aga arenev.
Inimene pole looduse poolt lõpuni programeeritud.
Pascali järgi inimene on kõige nõrgem asi looduses.
Ta on "pilliroog", aga ta on mõtlev ning just see teeb inimest väärtuslikuks.

Sokrates räägis, et vaimseid hüüvesid ei saa edasi anda ühelt teisele.
Olemus omandab hüüvesid  ainult end ja teisi inimeste uurides.
Inimene võib üle astuda oma bioloogilist määratletust, inimesel on lahtine tee olla vaba.

                5. 2. Kas inimloomus on muutunud?

Mõned räägivad, et inimloomus pole muutunud, teised aga väidavad, et inimloomus on muutunud üsna halvemaks pooleks.
Inimene on mingi robot, kes ei oma tundeid.
Ta pole indiviid oma tunnetega ja väärtustega, vaid ainult kasutatav ja juhitav mass.
Inimese iga samm on kindel ja ette määratud aastateks.
Kõik inimesed on sarnased nagu veetilgad ning elavad ja töötavad ainult ühiskonna ja perekonna hüvanguks, aga mitte enda pärast.
Inimene on standardiseeritud masin.

Võib juhtuda nii, et tal pole vaja varsti rohkem õhku hingamiseks.
Ta kardab elu, aga mitte surma.
Tänapäev teeb inimese süda külmaks ning pimestab tema silmad.
Inimene omandab kõiki asju väga kiiresti ja tahab rikaks saada, võimule tulla ning uhkust tunda.

Inimeseloomuses on alati võitlus haeduse ja kurjuse vahel.
Sünnipäraselt on inimene lage ning milliseks tema vaimu varandus kasvab, oleneb eeskätt inimesest.

                5. 3. Kas ealiste iseärasuste väljendusvorm on muutunud?

Nooruse aeg on eriline sellepärast, et vaim ei ole must.
See on aeg, mil inimene mõtleb, kuidas saaks elada oma elu.
Nooruses on inimene vaba rutiinist.
Noorte eas saab inimene õppida ning oma hinge parema poole suunata.
See on aeg, mil inimene mõtleb ja otsustab, millega saaks tegeleda.
Nooruses otsib ta ennast ja oma kohta elus, kuid võib juhtuda, et otsib läbi terve elu midagi, mis on igal ajal tema juures olnud.

Vanaduse aeg on vaimu küpsemise aeg.
Siin on inimese hing täis ja kehaga ei ole palju tegu.
Inimene on juba oma kohta leidnud ja proovinud kõiki asju.
Ta on juba saavutanud seda, mida tahtis.

                5. 4. Kas noored versus vanad on muutunud?

Vanade ja noorte inimeste vahel on suur mõra.

Mõned noored isegi ei abista vanemaid ja ei hoolitse nende eest.
Noorena olla on tähtsam kui kõik muu.
Tänapäeval on noore inimese võimalused üsna suured kui vanade võimalused.

Erinevas eas ei tunnusta inimesed ühesuguseid standardeid.
Vanad mõistavad noori kergem, sest neil oli juba nooreks olemise kogemus.
Noored ei suuda end vanadena ette kujutada, sest neil polnud sellist kogemust.

Konflikti korral peaksid vanad inimesed olema ettevaatlikud, kui noored ei käitu nende standardite järgi.
Noored aga ei tohi nimetada oma vanemaid "puritaanlikeks moraalijüngriteks".
Noored ja vanad peaks uskuma teineteist ja siis ei oleks palju probleeme ning elu muutuks meeldivaks.
   Lapsed arvavad, et ainult nooruses on võluvus, vanaduses on aga piin.
Laste jaoks vana inimene on see, kes on kolmekümne aastane ja üle.
Nad suhtuvad vana inimesesse lugupidamisega, austavad teda, aga ikkagi tunnevad hirmu.
Laps kardab vanemaid.
   Takistuseks on see, et laps mõistab vanust vääriti.
Pärast kolmekümnendat eluaastat võib laps ette kujutada suurt piina.

Tema arvates kolmekümne aastase inimesel pole millegi nimel saaks elada.
Ainult lapse elu on truu.

Inimesed unustavad neljanda käsu, kus räägitakse, et peame austama oma ema ja isa.
Kõike seda, mida teeb inimene, kas kurja või head, jääb lastesse ning lapsed omakorda vormivad järgnevaid põlvi.
Sündmused, mis toimuvad tulevikus vajuvad olevikust läbi minevikku.
Iga inimene vastutab oma vanemate ja laste ning oma rahva eest.

                5. 5. Kas inimese arengu loogika on muutunud?
   Inimese areng toimub ühes suunas.
Arengu protsess toimub igas inimeses ning peab kajustama kogu inimsoo ajaloos.
Arengu etapid esinevad üheaegselt ja paralleelselt.

I aste on esemeline teadvus, milles usub inimene tõsiasjalisust näiteks silm vahetult näeb ning kõrv kuuleb.

II aste sisaldab individuaalset eneseteadvust (primitiivset teadvust).
Selles etapis kontrasteerib subjekt objektiivse välismaailmaga.

III aste on mõistus, milles on oluline ühtekuuluvus või ühiskondlik teadvus.

IV aste sisaldab isiklikku arengut, kõlbelist enesetunnetust.

V aste on religioosne tunnetus, mis sisaldab kolm staadiumi.
Need on     loomupärane      religioonitunnetus,  inimese      enese kujundatud religioon,  ilmutusreligioon.

VI aste: absoluutne teadmine, mis koosneb lõplike asjade ja nähtuste ühtsusest.
   Paljud inimesed aga ei jõua kõlbelisele enesetunnetusele, sellest saame teada mitmetest moraaliuuringutest.
Kõlbluse eelduseks on vabadus, kuid vabaks saab inimene olla kui täidab iseenda ja ülesehitab omaenda vaimse Mina.

                5. 6. Kas ootused inimesele on muutunud?

Tol ajal ootused inimesele olid vastavalt lapse eripärale.
Varem pöörasid vanemad rohkem tähelepanu oma lastele, et tagada edukat ja õnnelikku elu.
Tänapäeval tundub, et edukas laps annab vanematele prestiiži, uhkust ja võimu.

Aprillis aastatel 2004 toimus Tartus konverents  "Olla või omada", kus noored Eestist arutlesid omavahel, mida neilt oodatakse.
Nad leidsid, et inimene oleks rikas, edukas ja kuulus.
Teiste sõnadega: tänapäeva põhiväärtusteks on raha, edu ning kuulsus.
Läbiviidud uuring, milles võtsid osa 12-13 aastased tüdrukud, näitas, et 80% nendest tahaks tulevikus saada rikka mehe naiseks.

Raha on muutunud kõige olulisemaks väärtuseks.

Maailma valitseb just raha.
Raha abil saab inimene osta au, kuulsust, viisakust ja võimu.
Just raha garanteerib inimese turvalisuse ja kindlustunde homses päevas.
Raha omades saab inimene reisida, lemmikharrastuse ja ekstreemspordiga tegeleda, osta endale vajalikke asju ja mitte.

                5. 7. Kuulsus ja edu  Kõige suurem mure noorte eas on hirm mitte jõuda edukate hulka.
Nooruses on kuulsus ja edu kõige olulisemad asjad, millele iga noor jõuda tahab.
Nende nimel on ta valmis konkureerida.
Noorte jaoks pole oluline, millist elukutset õppima asuda, kas see talle meeldib ja sobib või mitte.
See ei ole tähtis.
Tähtis on aga see, et saada võimalikult kiiresti kõrgharidust ning pääseda eliidi hulka.
   Noored ei taha olla haritud, vaid omada haridust, nautida edukust ja kuulsust.
". .
noored ei saa vaadata iseendasse, sest meedia on väärtuste valmisklišeed..
" (Tuulik, M 2005: 195).

                5. 8. Kõlbelised väärtused on läbi aegade samaks jäänud   Nagu tol ajal tänapäeva inimesed vajavad sõprust, austust ja usaldust.
Tuleb aga õiget kohta leida.
Headus sisaldab loomisvõimet, armastuse vaimu ja rõõmu.
Kurjus on petmine ja vihkamise vaim ning sisendab kurbust ja vastumeelsust.
Vanemad peaks rohkem andma oma lastele inimlikke väärtusi nagu abivalmidust, headust ja austust ning õpetama neid väärtustama.

Kõlbelised väärtused ei muutu koos ajaga, need on püsiväärtused.
Need on olemas isegi siis, kui inimene tõrjuks neid oma elust.

            6. Miks peab õpetaja olema kõlbeline isiksus?
          Laps otsib abi ja tuge.
Ta ei tunne veel maailma ja asju, ei oska vahet teha hea ja kurja vahel, ei oska ise valida ning ei suuda ise kõiki luua.
Laps ei kasvata inimeseks, kui tal puudub pieteeditunne.

Kui pole pieteeti siis pole ka ühiskonda.

Eeskujuta ei ole kasvatust.
Pieteet on kasvatuse ja kultuuri aluseks.
Aukartust tekitada võib ainult see, kes ise teda tunneb.
                        6. 1. Õpetaja autoriteet  Autoriteeditunnet kujundavad armastus ja arusaam sellest, et kasvataja on väljas asja eest.
Piirangud, mida sisaldavad käsud ja keelud autoriteedi poolt, on mõeldud selleks, et inimene end ei kahjustaks.

Selleks ema ja isa, vanemad ja õpetajad ning õpetajad omavahel peaks töötama kooskõlas.

Mis on autoriteet?
Autoriteet võib olla   sisemine,  väline,   moraalne,  füüsiline,  ökonoomne.

   G. Kerschensteiner erineb intellektuaalse autoriteeditunde, mis saadakse emapiimaga.
Intellektuaalne autoriteeditunne õpetab mõistma ja tunnistama, et ühiskonnas peab olema kord.
Tähtis on autoriteediusk, mis tugineb traditsioonil, kohandumisel ja harjumusel.

Koolielus on tähtis autoriteet, mis tugineb armastusel ja tänutundel ning mis on armastuse, headuse ja abivalmiduse tulemus.
Autoriteedi kujunemisel on oluline arusaamise ja mõistmise osa, mis põhineb konkreetsetel oskustel ja teadmistel.
Kui pole eeskuju, siis pole ka kasvatust, selle mõjutamine tugineb autoriteedil.
Kui pole autoriteeti, siis pole sõnakuulmist.
                   6. 2. Sõnakuulmine  Inimest on vaja vabastada iseenesest ja selle tähtsaks eelkooliks on sõnakuulmine.

Kasvatuse ülesanne on juhtida inimest maailma.

Autoriteedi võimu võib näha armastuses, usalduses ning austuses.

Lastele ei meeldi kord ega kindlad nõuded, see neid halvasti mõjutab.
Koolielus käivad ranged reeglid näiteks kingade värv või koolivorm.
Kõik toimub rangelt päevaplaani järgi.
Stabiilsuse annavad kombed, tavad, harjunud käitumisviisid.
Vaim peitub traaditsioonides.
Autoriteet on see, mis aitab inimest end sisemiselt koguda ja organiseerida.

                6. 3. Autoriteet ja vabadus on vastandid, mis täiendavad teineteist  Autoriteet on tugi vabadusele.
Individuaalne vabadus tähendab, et välismaailm on saanud võimu inimese üle.
Õpilast saaks kinnitada teadmises.
Tal peaks äratama lugupidamist enese vastu.
Õpetaja peaks lapsi kohtlema täieliku lugupidamisega nende isiku vastu.
Kasvamises ja kasvatuses on õige kasutada sõnu autoriteet ja vabadus sõnapaarina.

                6. 4. Õpetaja eeskuju  Lapse jaoks on väga oluline jälgida tähtsate inimeste käitumist.
Inimene õpib kui imiteerib teisi inimesi, jälgib nende käitumist ning võtab neid eeskujuks.
Imiteeritakse käitumist, aga mitte kõnelemist.
Inimene ei imiteeri madala staatusega ning ebameeldiva inimese käitumist.

Kui on suur eeskuju, siis on suur käitumise mõju teiste inimeste käitumisele.
   Õpetaja on lapsele eeskujuks.
Lapsed imiteerivad tema käitumist, žeste ja võtavad temalt malli.
Näiteks petakse oluliseks, et õpetaja oleks tark ja abivalmis.
Lapsed tahavd, et nende õpetaja oleks hea, rõõmus ja sõbralik.
Kui õpetaja omab neid väärtusi, siis lapsed omandavad neid ka.

Samuti lapsed pööravad tähelepanu õpetaja välimusele.
Märgatakse detaile nagu õpetaja silmi, juukseid ning muidugi riideid.
Lapsed armastavad kui õpetaja räägib ilusa ja armsa häälega.
Kui ta naerab, siis tal juuksed liiguvad.
Lapsed märkavad detaile õpetaja välimuses ja käitumises iga päev.

Õpetaja on see isiksus, kes juhib ja suunab oma õpilasi.
Ta õpetab ja juhatab ilusa eeskuju, korraliku elu ja sõbraliku sõnaga.

Õpetajat teeb suureks tema töö ning armastus töö ja laste vastu.
Ta peaks olema kõlbeline sellepärast, et ta jätab lapsesse kustumatu mulje.

                6. 5. Kõlbelise isiksuse ideaalpilt  Elu jooksul arendab inimene omaenda sisemisi jõude ning leiab omaenda elu ülesannet.
Igale inimesele on andnud võimalus midagi saavutada elus, igal inimesel on andnud mingi talent.
Ta peaks teda avastama ja võimalikult hästi arendama.
Ta peaks oskama kasutada antud talendit ning täita oma ülesannet.

Inimene peaks tegema midagi paremini, kui teised seda teevad, õppimisaastad on väga olulised.
Mitte kõik inimesed ei saa olla loojaks teaduses, muusikas, kunstis või teatris.
Kui aga inimene said teada, milleks ta on loodud, peaks asuma ta tööle, teostamaks iseennast.

Pole oluline, kui palju inimene raha teenib, oluline on see , mida ta teeb teiste heaks.
Inimene kirjutab ja ülesehitab oma elu raamatut tegude ja sõnadega ise, oma vaikimise ja kõrvalejäämisega.

On inimesi, kes arendavad oma sisemist jõudu, neil on inimlik kaastunne.
Nad peavad inimest Jumalaks, püüavad elada ilma taevata.

Enamik neist on praktilised ateistid.
"Nad ei salga Jumalat mitte huultega, vaid tegudega, oma eluga" (Tuulik 2005: 247).

Kooliõpetajatele võivad eeskujuks olla Kamenius, Pestalozzi, Põld ja paljud teised.
Nad võivad kooliõpetajale teed näidata, mida pedagoog peaks tegema ja kuidas peaks ta end käituma.

Kasutatud kirjandus     Tuulik, Maie 2005.
Õpetaja kutse-eetika.
Tallinn: OÜ Vali Press.