See oli juba ammu, kui ma esimest korda jõudsin Tartusse, koguni kümme kuud tagasi.

Keel m ida räägiti oli enam vähem võõras, linn oli täiesti tundmatu.
Siiski sel ilusal sügispäeval bussi aknast välja vaadates teadsin, et see linn on minu tulev kodu ja selle linnaga maksab kohaneda.
Ja pilt mis ma nägin polnudki šokk kui sõiduk läks mööda Emajõe kallast ja vanalinna äärt.
Esimene ülesanne minul oli otsida ühiselamu, kuhu minu pidi majutuma.
Bussijaamast siis kaart kätte ja seda Ristiisa pubi terrassile uurima.
Eelmistelt Eesti reisidelt isaga oli mul mälestus, et lõunasöögiks ainus võimalus on seljanka ja selle kõrvale õlu.
Juba enne kui seljanka ja A le Coq jõudsid lõpuni olid minu uurimused valmis.

Teiselt poolt jõge leiaks ma Raatuse tänava ja oma kodu.
Raatusesse kolides sain varsti aru, et see koht eriti eestlane ei olnud.
Kui minu inglismaalasest - minu üllatuseks natuke soome keelt oskav - toakaaslane veel jõudis kohale mõistsin, et siin majas ma eestlastega ei tutvuks.
Siiski oli see sügis üks parimaid poolaastakuid rahvusvahelises keskkonnas pidutsedes ja õhtuti turvamehi põgenedes, Sellepärast käin ikka veel tihti Raatuses vanade sõpradega korridoris õlut joomas.
Sügisel olin veel n-ö vahetusüliõpilane ja peaaegu kõikjal, kus oli vaja suhelda sai inglise keelega hakkama.
Kas majajuhatajale midagi kurtmas või naabrilt klaase laenamas, alati inglise keeles.
Alles kui kolisin ühiselamust ära oma korterisse jõulude ajal märkasin, et eesti keelest võib olla ka kas kui igasuguseid asju pidi hakkama ajama.
Kinnisvarabüroo töötaja oli suureks abiks algusel lepinguid sõlmides ja Soomest toodud pere suureks abiks remontides, välja arvatud isa, kes on konsult ja oma töös tubli nähtavalt ka vabal ajal.
Korteri väike remont sai valmis enne uut aastat, aga et elamiseks kõlblikuks saada oli veel internetiühendust vaja.
Selle saamine võttis veel umbes paar nädalat aega, minu elu seni kõige pikemad päevad.
Päevad pärast uute korterisse kolimist olidki esimesed, millal tõesti tartlastega pidi nende emakeeles suhtlema.
Lepingute sõlmimine, korteriühistuses tegelevate inimestega jutu ajamine jne.
Muidugi olin juba varem eestlastega suhelnud, aga see toimus tavaliselt varem alati inglise keeles.
Ikka veel räägin tihti tartlastega inglise keeles ja olengi otsustanud, et kui ta ei taha kuulata ebatäielikku eesti keelt siis räägin heameelega inglise keeles.
Palju sõltub ka vestluskaaslase inglise keele oskusest.