Iga mees unistab sellest, et oma korteris elada saaks, teatas üks sõber kaks nädalad pärast abiellumist.

Raske on teisega niimoodi äkitselt elama hakada, ei või enam oma sõpradega hommikuni pidu pidada, on vaja koristama hakada ja kogu aeg teise inimisega sõpralik olla - muide lööb ta ukse kinni ja paneb ka haa.
Ja tänapäeva maailmas arvatakse, et kui mingid asi raske on, siis on see ka halb ja vajab lahendust.

Abielu raskusele kõige lihtsam lahendus on mitte abielluda.

Aga kas raske, või siis halb asi võib samas väärtuslik olla?
Tahaks lihtsalt õelda, ei või, aga --- miks mitte.
Eks just see raskus tee abielust veelgi väärtuslikuma, eriti kui õnnestub abielu kahe inimese vahel?
Seda, et abielumist tänapäeva maailmas ikka heaks hinnatakse, tõendab näiteks see, kuidas homoseksuaalsed inimesed võidlevad oma õigusest abielluda.
Ja inimesdele, kes on väga homoseksuaalide abiellumise vastu, on ka küsimus selles, et nad pidavad abiellumist väärtuslikuks.
Nad vist kartavad, et teeks homoseksuaalide õigus abielluda, abielust väärtusetuma.
Kas nendel on siis õigus?
Mis teeb tänapäeva maailmas asjadest väärtusetuid?
Võib-olla on asi jälle selles raskuses, selles kuidas abielus ollakse nagu külas.
Nii kaua kui on tore ja hea olla, elatakse õnnelikult koos, aga kui tekib probleeme, lahutatakse lihtsalt (selles mõtes oleksid homoseksuaalide abielud, muide, väärtuslikumad kui heteroseksuaalide, sest uurimused näidavad, et homoseksuaalid lahutavad mitu korda harvem kui heteeroseksuaalid, nendes riikides muidugi kus homoseksuaalidel on õigus abielluda... ) Aga tegelikult ei saa kedagi sundida abielus püsima.
Meie elame ju ainult üks kord ja alles minu arvates võiksime selle lühikese aja nii õnnelikult veeta kui võimalik, teisi liiga palju segamata.

Nii et võiks ka küsida, kas on ültse vaja sellist institutsiooni kui on abielu.
Eriti kui sa ei usu jumalasse või sa ei ole mingi kiriku liige.
Vastuseid on raske leida ainult üht.
Võib õelda, et lihtne oleks, kui inimesed lihtsalt elaksid koos, ilma seda tseremooniata, aga tegelikult sundib riik inimesi abielluma.
Legaalselt on nii palju lihtsam abielluda kui vabaabielus elada.
Eriti siis kui on lapsi või näiteks maja.
Riik siis loob seda kohustusliku, et abielluda on vaja, ja äkki samas teeb abielu väärtusetumaks.
Eks ju oleks parem, kui abielluksid ainult ned paarid, kes tõesti abielluda tahtvad?
Ja mina usun, et neid inimesi ikka leidub.
Vähemalt sellepärast, et naised ikka tahtvad selle ilusa kleidi ja pidu.
Mina ise arvan, et võiksin küll kord elus abielluda ja seda siis ka proovida.
See reis oleks vähemalt tore teha.
Aga samas pean ütlema, et sellest abielust tuleks kindlasti üks väga väärtusetu abielu.
Ja mulle on üks puha.