Koolivaheajal ebameeldiva ilmaga kodus istudes soovisin mina midagi põnevat teha, et mitte niisama aega raisata.

Avasin Tartu Teaduskooli interneti lehekülje ja nägin, et praegu toimub eesti keele olümpiaad.
Ma ei ütleks, et olen eesti keeles eriti tugev, aga kirjandi teema tundus mulle huvitav ja ma kindlasti tahaks olümpiaadi lõppvooru pääseda, et oma kooli seal esindada.
Eesti keelt ei ole ma mitte kunagi spetsiaalselt õppinud, vaid käisin eesti keele tundides koolis ja suhtlesin oma eestlastest sõpradega.
Praegu ma isegi ei mäleta millal mul tekkis huvi selle keele vastu, aga õppisin seda hoolikalt ning tundidest poppi ei teinud.

Ma pole suur tarkpea ega töörügaja, aga see-eest olen spordifriik ja igal vabal hetkel teen trenni.
Olen endale vist kõige populaasrsemat spordiala Eestis valinud - jalgrattaspordi.
Peaaegu iga kolmas inimene meie riigis on jalgrattur, vähemalt nii tundub, kui võistlusele tuled.
Tahaks küll arvata, et tervuslik eluviis on meie riigis populaarne ja alkoholi ega sõltuvusaineid palju ei tarvitata.
Spordiharrastajate seas on väga vähe venelasi, nii et enamik on ikka eestlased ja tahes-tahtmata hakkad rääkima, eks siis häbeneda ega vaikida ei saa.
Minu treener ja kõik spordikaaslased on eestlased, ja kui ma eesti keelt ei oskaks, oleks mul nendega treenida palju raskem.
Meie ühiskond on avatud ja see võttis mind vastu, mis räägib sellest, et ma saan eestlastega heal tasemel läbi.
  Tänu sellele sain aru, et kõige olulisem on just rääkida ja igal pool endale praktikat otsida, siis on ka tulemust näha.
Näiteks just paar kuud tagasi sooritasin mina eesti keele B2 taseme eksami ja sain 100 punkti.
See oli minu jaoks lausa uskumatu ja ma olin uhke enda üle.
Minu vanemad on mulle alati suureks eeskujuks olnud ja kumbki neist ei keeldunud kunagi toetusest ega abist.
Siin ei saa ma ütlemata jätta tänusõnu ka meie kooli õpetajatele, sest ilma nendeta ei oleks mul ka nii häid tulemusi.
Ega ma tänamatu inimene ole!
Kõik mu kogutud teadmised ei ole  muidugi mitte ainult spordiga seotud, vaid ka igapäevase eluga.
Suureks üllatuseks oli minu jaoks saada jõulukutse eesti lasteaeda hommikukontserdile ja mitte selleks, et vaadata, vaid seal juhataja rollis olla.
Enne seda ei ole ma mitte kusagil selles rollis esinenud, aga kõik möödus hästi.
  See oli väga huvitav ja tore kogemus, kuid mu suurimaks auhinnaks olid laste õnnelikud silmad, vanemate ja kasvatajate kiit ja kutse jägmiseks aastaks.
Tuues need näited ma arvan, et kuigi olen täiesti tavaline Tallinna plika, siiski olen ma eriline.
Selle tõdemus annab mulle jõudu ja enesekindlust, et minust paremat pole.
Ärge olge üliranged töö hindamisel.