oma meelehärmiks pean tunnistama, et mul tõusis eile palavik ja just praegu mul on vägä paha olla.
Loodan, et seisund läheb paremaks enne homset eesti keele tundi, aga kui nüüdne olukord ei muutu, nii ma ei jaksa võibolla kolmapäeva õpetusest osa võtta.
Jään ometigi kõige paremat loota!

Saadan ka siin samas oma kodukirjandi möödunud jõuludevaheajast.
Vabandust, et jõudsid seda nii kaua oodata.

T. ---   Minu jõulupuhkus  Nagu igal aastal sõitsin ka sellel jõulupuhkusel oma vanemade juurde Ida-Soome.
Jõudsin kohale kolm päeva enne jõululaupäeva.
Õhkkond oli väga pingeline: Ema jooks kiirete sammutega majas ringi ning ohkis aegajalt.

Ema närvilisus väsitas isa, kes põgenes oma töötuppa - äkki tal oligi hirmpalju tööd, millega pidi enne jõule valmis saama.
Kuna nooremad vennad tundsid asjalood, ei nähtud neid päeviti peaagu mitte kunagi kodus.
Niisiis olin väga oodatud külaline.
---- on tubli tüdruk, ta annab emale abi.
Ja mina andsin.

Tegime karjala pirukaid, küpsetasime magustoite, valmistasime salateid, koristasime tube, ehtisime maja, viisime sõprade juurde kingitusi, jooksime, naersime, laulsime... Tõtt öeldes oli see päris tore aeg.
Aga kui koitis jõulu esimene püha, olin surmani väsinud.

26. detsembril oli mul juba ema juttudest ja terve pereelust kõrini: Olin halvatujuline ja norisin tüli, raamatud ei pakkunud huvi, väljas oli liiga külm kuid toas liiga kuum, kuigi liigne šokolaadisöömine ajas mind juba oksele, ma ei olnud võimeline seda lõpetama.

Ainus asi, mis tõsiselt meeldis mulle, oli lamada televiisori ees ja vaadata ameerika filme.
Õnnekombel elab minu õde oma perekonnaga meie vanemade lähedal, mistõttu läksin oma reisiasjadega tema juurde.
Seal viibisin ühe nädala ja mängisin enamasti suurepärase Elsaga, kes on minu ristilaps.
Poolteiseaastase Orvokki aval selts ja Larissa ning tema mehe Jaakko koju hooletu atmosfäär rahustas mind.
Kuna ma ei pidanud oma vanemade juures pidevalt elama, normaliseerusivad ka suhted ema ja isaga.

 Tõepoolest oli Ida-Soomes veedetud vaheaja lõpupool väga meeldiv.
5. jaanuarihommikul sõidutas isa mind oma autoga raudteejaama.
Jätsime isaga hüvasti ja astusin rongile.
Mul oli hea meel.
Küll on tore, et saab oma perekonnaga aega viita, aga on ka ju ikka vaimustav üksi elada!