Juba vanal ajal lauldi eestlased laulu: töötades, last kiigutades.
Laulsid kui mehed, ka naised.
Eesti laulutraditsioonid olid väga populaarsed ja 1869 aastal kujunes esimene ülemaaline laulupidu.
Peol osales 46 meeskoori 822 lauljaga ja 5 puhkpillorkestrit 56 mängijaga.
See pidu pani aluse järgnevate üldlaulupidude korraldamisele.
Igal aastal osavõtjate arv kasvas ja alates neljandast peost liitusid senistele meeskooridele ning puhkpilliorkestrile ka segakoorid, pärast, alates 1933 lisandusid ka naiskoorid.
Kokku osavõtjate arv oli umbes 25 - 30 000 laulja ja pillimängijani.
Eestlased väga meeldisid laulupeod ja 1994 aastal, tähistati 125 sünnipäev: korraldati laulupidu kahes linnas - Tartus ja Tallinnas.
Suur hulk vaatajad ja kuulajad tuli vaadata laulupidu.
Üle - eestiline laulupidu on ka praegusel ajal kõige tähelepanuväärsem ja massilisem rahvusluse manifestatsioon Eestis.
Ei tohi unustada, et laulupidu ka suur rahvapidu, kuhu tullakse koos perega, lootuses kohata sõpru või sugulasi.
See pidu, kus üle kogu maailma inimesed kokku sõitnud.
Väga meeldiv, et eestlased mõeldi sükkane peo.

Need ju lauldi juba vanas aias.
Perega, sõpruga, sugulastega.
Ja keegi ei nõudnud kooslaulda.
Oli lihtsalt nii, et üks ütleb (või hakkab laulma), siis teised hakkavad kaasa laulma.
Eesti rahvus oli väga ühine.
Mõnikord nemad liigutasid ringi, või lihtsalt istusid koos kõik.

Iga aasta rahvusmuusika hakkab populaarsemaks.
Toimuvad folkloore festivaale ja temaatilised üritused.

Ei tohi unustada, et praegu muusika mängib suurt rolli ka.
Eesti sai esimese kohta Eurovisiooni võistlusele.
See oli väga surepärane.

Ma arvan, et estlased ei unusta oma laulutraditsioone ja jäävad laulurahva, et tulevikus komposeerima uued laulud ja teha uued laulupeod.