Laul on inimese elukaaslane.
See aitab rasketes olukordades ning on meie kõrval rõõmsuse puhul.
Nii on kõikide rahvadega.
Toon näiteks eesti rahva.
Neid peetakse laulurahvaks ja see on tõesti nii.

Eestlaste laulutraditsioon algas regivärsilise rahvalauluga.
See on väärt vaatamist, sest seda kaasnevad keha õõtsutamine ja jalapõrutus - mitte ainult hääl.

See jaguneb kaheks stiiliks: vana- ja uus rahvalaul.
Alguses lauldi nii, et kõik sõnad algasid ühe ja sama tähega: Käbi kukkus kännu kõrvale.
Uues rahvalaulas aga oli sõnade lõpp sarnane: tema, ema, sama.
Naised laulsid tihti sest neil oli palju tööd teha.
Naistel toimusid isegi õhtud, kus mehedel oli keelatud käia.
Tegelikult oli laulu ka põllul vaja: see aitas ületada raskusi ning oli meelelahutuseks.
Tol ajal polnud telefoneid ja inimesed kasutasid oma hääle võimu et teineteisega suhelda.

Regilaule edastati suuliselt, kuid alates 19 sajandist hakkasid salmikuid koostama.

Laul on väga tähtis eestlastele.
Seda näitavad paljud faktid.
19 sajandi lõpus toimusid paljudes Eesti linnades ühislaulmised.
See ühines inimesi ja 1869 aastal Tartus toimus esimene ülemaaline laulupidu.
Seal esinesid meestekoorid aga hiljem hakkasid naiste-, laste ja segakoorid esinema.

Kuigi oli raske load saama, liitusid iga aasta kooridesse rohkem inimesi.