Laulmine on väga oluline kultuurinähtus.
Vanal ajal saatis laul eestlast hällist hauani.
Eestlased laulasid nii kodus kui ka tööl, õues, pidudes.

Eesti vanemat rahvalaulu nimetatakse "regilaul", mis on kujunenud enam kui aastat tagasi.
Regivärsiline rahvalaul pärandati põlvest põlve suuliselt ja neid lauldi ilma pillisaateta.

1869. aastal kujunes esimene ülemaaline laulupidu Tartus, kus osales 46 meekoori 822 lauljaga ja 5 puhkpilliorkestrit 56 mängijaga.
Sellest sai alguse laulupidude traditsioon.

Esimene laulupidu Tallinnas toimus 1928. aastas, mis toimus Kadriorus praegusel lauluväljakul.

Eestlastel pole tähtis kus kohas laulma, vaid kellega ja mis.
Lauldi üksi, kahekesi, kolmekesi, kooris, ringis jne.
Regilaule laulsid naised ainult vokaalselt, ilma muusika instrumente.

Eestlastel oli ka väga oluline naaber laulu, näiteks Lätimaa ja Venemaa.

Laulupidu on ka suur rahvapidu, kuhu tullakse koos perega, sugulastega, sõpradega, kes on kogu maailma kokku sõitnud.
Laulupidu pakub mitte ainult võimalust laulu kuulama, vaid osaleda peos.

Minu meelest eestlastest teeb laulurahva, see, et nad on emotsionaalne, esteetiline, rõõmus rahvas.
Kellel on oluline oma kultuuri ja sotsiaalne tegevus.
Sest, minu meelest, rahvalaulad kõige parem iseloomustavad oma tõeline rahvas.