Igal rahval on oma nn iseloomustus.
Eestlastest võib öelda, et nad on laulurahvas.

Kõige vanem Eesti rahvalaul on regivärsiline rahvalaul.
Regilaulu tavaliselt esitavad eeslaulja ja koor vaheldumisi (eeslaulja laulab, aga koor kordab tema esitatud värsse andes sellega talle mõtteaega.

Ei ole seda aega, millal eestlased ei laulnud: emad laulsid oma pisikestele lastele lastelaule, mehed laulsid sõjalaule, kui läksid surma (sellest ka laulsid nende sugulased ja naine oma nukraid laule), lauljad laulsid pulmades (ka laulsid abikaasad), aga palju inimesi laulsid ka kirikus (salmeid, vaimu laule).

Emad laulsid tasa.
Nende laulud olid armastuse täis ("Uinu, uinu, uilikene; Maga, maga, Maarjakene... ").

Jooksis aeg.
Tulid uued stiilid.
Nüüd ilmusid pillimehed, kes mängisid pilli, aga naised laulsid.
See oli aeg, millal laulud hakkasid olema rõõmsad.
See oli 1869 aasta.
Aasta, millal juhtus väga tähtis Eesti jaoks sündmus - esimene laulupidu.
Korraldati seda Tartus.
Kõige aktiivsem korraldaja oli "Vanemuise" seltsi esindaja Johann Voldemar Jannsen.
Peol osales 46 meeskoori 822 lauljaga ja 5 puhkpilliorkestrit 56 mängijaga.
1896 aastal laulupidu toimus Tallinnas, sellepärast et osavõtjate arv kasvas (ilmusid ka segakoorid).
Läks veel aega.
Eestlased sõbrustasid teiste rahvastega (Venemaa, Läti).
Mõned huumori laulud olid kahes keeles, natuke muutus laulude kirjutamise stiil.

Praegu Eesti Laulupidu on rahvusvaheline.
Iga neli aastat meile tulevad venelased, valgevenelased, ukraainlased, soomlased, lätlased (?) ja n. e. Laulud ei ole juba niisugused nagu olid ammu-ammu.
Aga setsmendates aastates olid Organiseeritud folk-ansamblid, kes laulsid laule nagu palju-palju aastaid tagasi (neid laule võtakse arhiivist).

Praegu aga kõige meeldivaim laul on meie hümn, mille laulavad laulupeo osalejad ja vaatajad kõik koos.
See tähendab, eesti rahvas on laulurahvas, eesti rahvas on tugev rahvas.
Aga igaüks tunneb rõõmu, kui laulab.